Lõpp on tõesti vaikus, nagu ütles Hamlet, kuid mitte veel, mitte kaugeltki veel. Tunnistan pattu. Olen aeg-ajalt küsinud […]
Author: Elisabet Reinsalu
Keerulisel ajal, kus kõik senini toiminud ühiskonna alustalad kõikuma löövad, tuleb hoida tugevalt kinni lootusest. Käes on aastalõpp. […]
Öeldakse, et ära vaata tagasi, vaid ela hetkes! Antud juhul vaatan rõõmuga tagasi oma rännakule Rootsi, et nii […]
Inimese kohta, kes esiotsa oli autosugestioonide suhtes pehmelt öeldes skeptiline, võin kinnitada, et need tõesti ka toimivad. On […]
Ühelt poolt toob aastaaja vaheldumine vähemalt mulle küll kaasa suurema vajaduse enesesse vaadata, korrektiive teha, uue alguse verstapostid […]
Kuigi käes on soe ja suur suvi, inimesed puhkavad veel, sotsiaalmeedia on täis pilte hingematvatest panoraamidest, muretutest lõõgastujatest, […]
Olles veidi rohkem kui kaks kuud linnas ainult oma veloga sõitnud, olen avastanud nii mõndagi iseenda ja teiste […]
Olen end alati pigem rõõmsameelseks inimeseks pidanud. Muidugi, eks minulgi ole elus esinenud madalseise ja kurvameelsust. Tulnud ette […]
Pea on tühi, mõtteid pole. Süda on raske, meel väljapääsmatult kurb. Isegi viha oleks praegu hea, ent ka […]
Mitte ühtegi rida ei taha tulla täna paberile. Sellest, kuidas olla inimene, tunda tundeid, neid turvaliselt väljendada, hoida […]
Kõik algas sellest, et ma kukkusin. Ent võib-olla on kõik kestnud juba pikemat aega? Algusest saadik. Aga kukkusin […]
Paar päeva tagasi hommikusöögilauas ütles tütar, et ta ootab juba jõule. “Nii ilus,” mõtlesin. Jõuluootus. Valguse-, koosolemise-, heade […]
On selline äraspidine aeg. Talv pole veel päriselt käes, ent suvigi raatsi veel kuidagi lahkuda. Eramajade aedades õilmitsevad […]
Käisin hiljuti “Luikede järve” vaatamas. Vana arm ei roosteta. Olen kunagi väiksena balletikoolis käinud ja unistanud “luigeks” saamisest. […]
Kunagi ammu, kui ma olin veel väikene, vedasin endaga igale poole kaasa üht valget kaustikut. Selle peale oli […]
Akna taga sajab kauaoodatud kosutavat vihma. Hingematvad kuumakraadid on asendunud siinsele laiuskraadile sobivate pügalatega. Käes on august, lemmikkuu. […]
Leban võrkkiiges. Ümberringi sumisevad parmud, sirelased, kiilid ja muud arvukad pisimutukad. All jõe kohal kraaksatab kaeblikult haigur või […]
Mu ees on tühi valge paberileht. Nii mitmeski mõttes sümboolne. Ilus ja puhas. Suur kiusatus on seekord jättagi […]
Laman migreeniga voodis. Teises toas seina taga on pojal kitarriõpetajaga virtuaaltund. Metronoom tiksub. Igasugune pulseeriv heli põhjustab praeguses […]
Eile läbi tavatu aprillikuise lumetuisu maalt linna sõites ja raadiost uudiseid kuulates tabasin end mõttelt, et ma ei […]
Mulle meenuvad luuleread lapsepõlvest, mida alati nina vastu aknaruutu surutuna õega jõuluõhtul lugesime. Ootas Ats ja ootas Mall, […]
“Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin. Arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin. President […]
Ühel hommikul sõbraga jalutades arutasime elu üle ja tuli jutuks inimeseks olemise talumatu kergus. Sõber mainis üht teooriat, […]
Aasta 2020 on möödanik. Kirjapildis nii korrapärane oma galopisammus, ent ometi nii segane ja ettearvamatu. Paljudele kindlasti keeruline […]
On detsember. Aasta viimane kuu. Kõige pimedam aeg. Üks ring on täis saamas ja sel ajal, kui uus […]
Ma olen väsinud vihkamast. Oli kunagi sellise nimega film. Aga mitte sellest filmist ei taha ma kirjutada, vaid […]
Sain hiljuti Eesti vanimalt ja vahvaimalt raamatupoelt Rahva Raamat ettepaneku kirjutada sügiskuu puhul soovitusi krimikirjanduse kohta. Nii hakkasingi […]
Mulle meeldib meeletult sügis. Õigemini üks ajalõik, mil suvi on juba “üle küpsenud”, aga päris sügis pole veel […]
Päevast päeva painab mind üks vana äraleierdatud teema. Kas ma käin ringi maakodus, jalas vanad kummikud, käe otsas […]
See kevad tuli teisiti ja suvigi on minu jaoks alanud uutmoodi. “Ma Teile kirjutan, mis siin enam.” Tunnistan, […]