Elisabet Reinsalu: me elame üle ja peame vastu

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Olen end alati pigem rõõmsameelseks inimeseks pidanud. Muidugi, eks minulgi ole elus esinenud madalseise ja kurvameelsust. Tulnud ette suurtest elumuutustest tingitud lühemaajalisi kriise, kuid laias laastus olen optimistliku loomuga. Samas, ega enda kohta pole kunagi lõpuni välja päris kindlat teadmist, sest see, mis paistab teistele ja mis on tegelikult, võib kardinaalselt erineda.

Kuid jämedalt võttes, ei tunne ma ärevust ega hirmu tuleviku suhtes, ei vaata kibedusega tagasi olnule ega vaeva väga südant oleviku pärast. Nagu armastatakse rõhutada, siis katsun viibida hetkes. Üldiselt ei taha ma tunda ka kadedust, selleks, et mitte kibestuda ega teiste suunas sappi pritsida. See teeb haiget mitte ainult teistele, vaid eelkõige iseendale. Nii egoistlikult kui see ka ei kõla. Kui olengi tundnud hetkelist kiivust ja kadedusetorget kellegi suhtes, peamiselt tööalaste saavutustega seoses, siis meenuvad mulle mu kadunud isa sõnad: “Mõtle hästi järele, kas tahaksid mängida kõiki neid rolle, mida see inimene on mänginud?” Pidades silmas, et kas tahaksid kogu eluspektri ulatuses vahetada kohad inimesega, kelle suhtes oled olnud kade. Tõepoolest, kõike endale ei tahaks.

Olen pannud tähele, et selle küsimuse tulemusena kadedus lahustub, kiivus kaob, meel rahuneb. Kuid praegu on kõik teisiti.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (23)