Elisabet Reinsalu: igapäevaseks püsti püsimiseks on vaja tasakaalu rahu ja rahulolematuse vahel

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Miks me peame kogu aeg nii rahulolematud olema? Peaaegu kõigega, eriti aga ilmaga. “Õudne ilm!” on esimene asi, mida ütleme, kui sõbraga kokku saame. Justkui oleks ilm ainus teema, mida lähedasega arutada!

Istun maakodus suure akna all. Siit avaneb vaade kevadiselt lagedale jõeluhale ja lakkamatult langevale veele. Allavoolu tulvavatele voogudele, mis kannavad endaga veel talviseid jäämürakaid ja lumega kaetud oksarisu. Ootamatult soe päike on üles ajanud konnad ja kärbsed. Metsa varjus on maa veel siiski külmunud ja äkiliselt saabunud tagatalve miinuskraadid seda nii pea ei sulata. Me elamegi ju kliimavööndis, kus märtsikuine soojalaine on ikkagi midagi erakordset ning 18-kraadine suvesoojus vastsündinud kevadel on äärmuslik nähtus. Vähemalt peaks olema.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (38)