Ühelt poolt toob aastaaja vaheldumine vähemalt mulle küll kaasa suurema vajaduse enesesse vaadata, korrektiive teha, uue alguse verstapostid seada ja mingi kummalise ootuse. Ootusärevuse. Teisalt, näitlejaamet on ju vägagi seotud peeglisse vaatamise, peegeldamise ja peegeldumisega. Kes on see naine tegelikult, kes peeglist vastu vaatab? Kes ta tahab olla? Millisena näib ta teistele ja kuidas tundub iseendale?
Oma näolt võtan rõõmsa maski peegli ees,
hõbetähti langetavad laud,
peegel – hall, üksi aimab muresid mu sees
aga ta vaikib nagu haud.
Need on mu meelest ühe ilusaima Eesti poplaulu sõnad. Kunagi ammu-ammu, minu lapsepõlves, esitas seda imelist pala Silvi Vrait. Seoses sügise vääramatu kohalejõudmise ja töökohustuste algamisega olen millegipärast just viimasel ajal hakanud mõtlema peegli peale. Suhtele “mina ja peegel”. Kes on see naine tegelikult, kes peeglist vastu vaatab? Kes ta tahab olla? Millisena näib ta teistele ja kuidas tundub iseendale?