Elisabet Reinsalu: kõndimise kiituseks

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Akna taga sajab kauaoodatud kosutavat vihma. Hingematvad kuumakraadid on asendunud siinsele laiuskraadile sobivate pügalatega. Käes on august, lemmikkuu. Parasvöötlane minus tõstab pead ja rõõmustab.

Kui suvi oma pöörase palavuse ja tulitavate võimalustega tekitab tunge, et igale poole peab selle üürikese aja jooksul jõudma, kõiki nägema, kõike kogema; siniste taldrikute pealt peab kogu sõprus- ja perekonnaringile värskeid kartuleid ja muid suvesaadusi pakkuma, ent ikka jääb kusagile südame alla kipitama, et kõiki kalleid ei olegi saanud võõrustada, kõiki plaane teostada. Rääkimata sellest, et paari kuuga peab loodus kasvatama pungad, õied ja viljad. Et siis jälle puhkama asuda.

Aiaomanik minus teeb endale pidevalt etteheiteid, et selle lühikese, ent metsiku aja jooksul pole jõudnud piisavalt rohida, sättida, peenraid krõõbitseda. Ja kõik see jõuab veel tipneda õueelu talvekorda seadmisega. August toob hinge aga erilise rahu. Suvi pole veel kaugeltki läbi, ees on veel sulneid õhtuid, mil jõeluhalt voogab ootamatuid kuumalaineid ning terrassil istudes ei ole vajadust õlgade katmiseks pleedide järele haarata. Meri on augustis alati soe ja selge, taevas kõrge. Ometigi on õhus tunda juba esimest küpsust ning kargust. Miski pole veel pöördumatult läbi, aga uus pole veel päris alanud. Aeg aastaaegade vahel.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (17)