Elisabet Reinsalu: jõulusoov

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Keerulisel ajal, kus kõik senini toiminud ühiskonna alustalad kõikuma löövad, tuleb hoida tugevalt kinni lootusest.

Käes on aastalõpp. See aeg aastast, mil inimestel siin maamunal ole ju ikka kombeks tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha. Juhtusin siis minagi silma peale viskama sellele, mida aasta tagasi kirjutanud olen. Sest mälu on teatavasti valikuline ja meelde jääb vaid kröömike sellest, mida tahaks või mis päriselt juhtunud on. Ja leppigem kokku, eks ole selle aasta sees ühte koma teist ka sündinud. Nii laias kui kitsamas laastus. Meil kõigil ja igaühel eraldi. Kuna keegi meist pole tegelikult üksi, vaid me kõik oleme üks. See vääramatu tõsiasi on peagi lõppema hakkava kahekümneteise aasta jooksul loodetavasti ka kõige nürimale tüübile kohale jõudnud.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (37)