Täna, 20. märtsil, kui seda mõtisklust kirjutan, algas kevad. Oleme kõik seda kevadet oodanud. Eelkõige oodanud muidugi leevendust piirangutega olukorrale, ent piirangud läksid just veelgi karmimaks. Nii nagu see astronoomilise kevade ootus, täis lootust soojusele, mis on hetkeks luhtunud. Juba teist päeva lõõtsub kõle tuul, on külmakraadid ning kevade saabumise õhtuks on jälle maa lumest valgeks tuisanud. Tundub, et meid pannakse kõiges proovile. Inimesed ümberringi on väsinud.
Kuulen oma tuttavaid lausumas peamiselt ühte soovi – et see jama kord lõpeks! Kuidas leida lootust lootusetuses?
Minu valik on jalutuskäigud. Iga päev. Igal jalutuskäigul, ka kõige tusasema ilmaga, näen ma midagi huvitavat, sageli naljakat, tihti kogen midagi ilusat… ning koju tulles on ikka parem tuju. Lootusrikkam olemine.