Eia Uus: sa ei ole üksi

Eia Uus. I Foto: erakogu

Kümme aastat tagasi küsis keegi, miks ma kirjutan. Vastasin: “Aga miks ma söön, magan või hingan?”

Tegelikkuses pole vist ühtegi kirjanikku, kes ei küsiks endalt pidevalt, miks ta seda teeb ja kellel seda vaja on. Kui uurida ükskõik millise klassiku päevikuid, enamik kirjutab pidevalt kriisidest ja sellest, kuidas ta loodu kuhugi ei kõlba.

Oma esimese romaani, “Kuu külm kuma” kirjutasin ma missiooniga, et see aitaks kas või ühtainsat inimest. Kui minul teismelisena sügav enesetapule kiskuv depressioon oli, aitas mind väga Sylvia Plathi “Klaaskuppel” (sel sügisel taas eesti keeles ilmumas üle 24 aasta). Kuna toona polnud seda eesti keeles saada, kirjutasin raamatu, mis tekitaks sama tunde, nagu tekitas Plathi raamat minus: “Sa ei ole üksi. Sa ei ole ainus, kes nii tunneb. Sa ei ole hulluks läinud, see on lihtsalt üks haigus paljude seas. See allub ravile, seda on võimalik ületada.” Ja siis hakkasid saabuma kirjad: “See raamat päästis mu elu”, “Ma ei tea, mida ma oleksin ilma selle raamatuta teinud.” Enda elu eest võitlemine polnud asjata, kirjutamine polnud asjata.

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik ning Postimehe Kirjastuse juht. Ta on avaldanud neli romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein" ja lasteraamatu "Seitsme maa ja mere taga". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (17)