Eia Uus: sa ei ole üksi

Eia Uus. I Foto: erakogu

Kümme aastat tagasi küsis keegi, miks ma kirjutan. Vastasin: “Aga miks ma söön, magan või hingan?”

Tegelikkuses pole vist ühtegi kirjanikku, kes ei küsiks endalt pidevalt, miks ta seda teeb ja kellel seda vaja on. Kui uurida ükskõik millise klassiku päevikuid, enamik kirjutab pidevalt kriisidest ja sellest, kuidas ta loodu kuhugi ei kõlba.

Oma esimese romaani, “Kuu külm kuma” kirjutasin ma missiooniga, et see aitaks kas või ühtainsat inimest. Kui minul teismelisena sügav enesetapule kiskuv depressioon oli, aitas mind väga Sylvia Plathi “Klaaskuppel” (sel sügisel taas eesti keeles ilmumas üle 24 aasta). Kuna toona polnud seda eesti keeles saada, kirjutasin raamatu, mis tekitaks sama tunde, nagu tekitas Plathi raamat minus: “Sa ei ole üksi. Sa ei ole ainus, kes nii tunneb. Sa ei ole hulluks läinud, see on lihtsalt üks haigus paljude seas. See allub ravile, seda on võimalik ületada.” Ja siis hakkasid saabuma kirjad: “See raamat päästis mu elu”, “Ma ei tea, mida ma oleksin ilma selle raamatuta teinud.” Enda elu eest võitlemine polnud asjata, kirjutamine polnud asjata.

Sellest ajast alates on mul alati pooleli vähemalt kuus väga erinevat romaani, mõni jutustus, reisikiri, järjejutt, näidend, luuletused, ning suur kaustik raamatuideede visanditega.

Kõikide raamatute ja muude kirjutiste tagasisidest hoolimata maadlen ikka küsimusega, kellel on vaja VEEL raamatuid?!

Maailm on ju raamatuid täis! Ja siis juhtuvad jälle sellised ootamatud seigad, kus võõras proua astub juurde ja jutustab loo, kuidas ta oli murtud seljaga voodis, sügavas depressioonis, aga hooldaja luges talle iga päev minu Prantsusmaa raamatut ette ja: “Ma tundsin kõike! Kõiki neid maitseid ja lõhnu ja tundeid, mida te kirjeldate ja – ma tahtsin elada.” Sellised hetked võtavad sõnatuks.

Hiljuti olin ise sarnases olukorras. Keha oli haige, rangel pikal voodirežiimil, vaim täiesti murtud. Mõte töötas ainult nii palju, et väga musti mõtteid ainiti peas ringi keerutada.

Ja siis ma lugesin. Põgenesin oma mõtete ja kehaliste valude eest raamatutesse. Seiklesin koos Alice’i ja Lucyga Marokos. Koos dr Jean McClellaniga düstoopilises USA tulevikus. Mia Kankimäki ja Sei Shōnagoniga Jaapanis. “Aviaator” Innokenti Petrovitšiga möödunud sajandi Peterburis. Noah Yuval Harariga suures teadusmaailmas, Trevor Noahaga tema Lõuna-Aafrika lapsepõlves. Voodis ja valudes, aga rändasin laias maailmas, kogesin nii varga kui õuedaami elusid, kuuma ja külma, käisin pidudel, baarides, tulevikus ja kauges minevikus.

Ma loen, et laiendada oma silmaringi. Et näha, kui olematud on minu mured ja probleemid. Iga inimene peaks lugema Svetlana Aleksijevitši raamatut “Sõda ei ole naise nägu”. Ma lugesin kaks lehekülge, olin kuu aega aktiivselt tänulik, et sõda ei ole, et süüa on, et suurem osa lähedastest ja tuttavatest on elus ja terved. Siis jälle kaks lehekülge, siis jälle pikalt aktiivne märkamine.

Loen selleks, et näha, kui erinevalt elatakse, kui palju variante on. Töid, suhteid, religioone, eluviise, valikuid, hädasid, rõõme. Loen selleks, et aimata, mis meie maailmast lähitulevikus saada võib, kui oleme passiivsed ja arvame, et poliitika on miski, millega tegeleb keegi teine kusagil mujal.

Lugemine ja kirjutamine on mõlemad üsna üksiolekut nõudvad tegevused. Ometi on nii suur nauding arutada kellegagi loetu üle, olla jaganud kogemust sama raamatu lugemisest, mõttes samadel radadel kulgemisest. Kuu aega tagasi alustasin avaliku raamatuklubiga Raamatujutud teetassi taga. Arutame raamatutest leitud mõtete ja teadmiste üle, kutsume kirjanikke meie kohtumistele esinema – ja laiendame oma silmaringe.

Eia Uus

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik ning Postimehe Kirjastuse juht. Ta on avaldanud neli romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein" ja lasteraamatu "Seitsme maa ja mere taga". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (11)