Romantikas on alati peidus üks antinoomia. Üks väljataandamatu vastuolu. Inimene tahab ikka ja alati korraga kahte asja, mida korraga ei saa. Kirge ja turvalisust. Vabadust ja heaolu. Piirideta seksuaalsust ja truud abikaasat. Et elu läheks paremaks ja loodus jääks alles.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
Oleme juba kaks sajandit olnud romantikud ja pole sellest tänini üle saanud. Huvitav lugu. Sest sealjuures, kas keegi ennast enam päriselt romantikuks peab? “Ma olen hingelt romantik” – niisugune avaldus sobib hästi vaid arvestava küüniku suhu, sest ta teab, mida ja keda ta oma “romantilise hinge” võrkudesse püüda soovib. Muidu käib “romantik” pigem teiste kohta ja tähendab seda, et tolle inimese juttu ei maksa päris tõsiselt võtta. Tuulepea. Täna vaimustub ühest, homme teisest, täna ripub ühe kaelas, homme juba teise …
