Selle jutu sõnum on peaaegu piinlikult banaalne: see, mis oli, on möödas. Ja see, mis tuleb, saab olema midagi teistsugust.

Missugune hakkab olema see teistsugune, seda me praegu ei näe: mets on ees, mägi varjab … Ja sellega tegelikult peakski praegu leppima. Võtma teadmiseks, et tuleb anda oma parim, mis siis, et seda, kuhu see meid lõpuks välja viib, me siit veel näha ei saa.

Jutt käib niisiis maailmakorrast ja selle muutumisest Ukraina sõja kontekstis. Eestis aeg-ajalt ikka tavatsetakse öelda, et “taastada tuleb seaduspõhine maailmakord”. Ma arvan, et enamasti selliselt ütlejad peavad tegelikult silmas midagi muud. “Seaduspõhine maailmakord” on meil saanud koodsõnaks, mille all tegelikult tihti mõeldakse, et kurjategijad peavad saama karistatud, ohvritele hüvitatud, õiglus jalule seatud. Ja sellise soovi ning püüdlusega on kõik korras – kõik see on tõesti oluline ja väärib pingutust. Problemaatilisemaks muutub asi aga siis, kui otsustavatel kohtadel töötavad haritud inimesed tõsimeeli eeldavad, et on olemas mingisugune “seaduspõhine maailmakord”, mingi üldtunnustatud norm, mille juurde on võimalik “tagasi pöörduda”, ning tee sinna tagasi on kuidagi nii enesestmõistetavalt selge, et arutamagi eriti ei pea.

Kadri Liik

Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (10)