Tegin ühes ägedas ettevõttes loovuskoolitust, kui viimase kohtumise viimases küsimuste ringis keegi päris: “Aga kas võib ka olla, et mõni inimene lihtsalt ei olegi üldse loov? Et lihtsalt selles inimeses ei ole loovust?”
“Eluisu” on Eia Uusi kolumn elust, ilust, toidust ja armastusest.
Mainisin kusagil, et nii tore on vanemluse juures see, et võid kodunt leida ühe lusika, ühe tühja karbi, käbi ja kaks kivi, ning sellest 14 erinevat mängu leiutada, nii et ei pea pidevalt muretsema uute, arengut toetavate mänguasjade hankimise pärast. Üks tuttav kommenteeris, et appikene, ma ei oskaks küll seda eales teha! Olin väga imestunud, sest see tundus enesestmõistetav. Nad olid perega kolinud maale, taastasid jõudumööda vana talu, taotlesid erinevatest instantsidest toetusi, tegelesid palju oma lastega – ja ma ei oleks selle pealegi tulnud, et see inimene ütleb, et temal loovust napib.