Adam Grant: edasilükkamine äratab loovuse

Tavaliselt oleksin selle kolumni juba ammuilma lõpetanud, aga venitasin sellega oma uusaastalubaduse tõttu. Ilmselt võlgnen teile selgituse. Varem või hiljem.

Suhtume edasilükkamisse (pro-crastination) kui needusesse. Rohkem kui 80% tudengeid vaevab harjumus asjadega venitada, mis tipneb mitmete magamata öödega, mil lõpetatakse tegemata jäänud koolitöid. Umbkaudu 20% täiskasvanutest nimetavad end kroonilisteks edasilükkajateks. Võime vaid oletada, milline see number oleks, kui uuringus oleks osalenud rohkem inimesi. Ja ehkki edasilükkamine on produktiivsuse surm, siis olen vastupidiselt oma uskumustele õppinud, et see äratab loovuse.

Olen aastaid uskunud, et kõik, millega tasub tegeleda, tuleks ära teha varakult. Kooliajal esitasin lõputöö kaks aastat varem. Ülikoolis lõpetasin kõik vajalikud tööd mitu nädalat varem ja uurimuse neli kuud enne tähtaega. Toakaaslased heitsid minu üle nalja, et mul on eriti produktiivne vorm obsessiiv-kompulsiivsest häirest. Psühholoogid nimetavad seda seisundit pre-crastination (kiirustamine – toim.).

Pre-crastination on tung alustada ülesannetega koheselt ja lõpetada need niipea kui võimalik. Kui tegemist on selle seisundi tõsisema vormiga, siis edusammad on sinu jaoks kui hapnik ja edasilükkamine agoonia. Näiteks, kui sinu e-posti aadressile laekub hulgaliselt kirju ja sa ei saa neile koheselt vastata, siis tundub, et sinu elu väljub kontrolli alt. Või kui pead järgmisel kuul ettekandega esinema ja sa ei saa igapäevaselt harjutada, siis hakkad tundma tühjust nagu dementorid haaraksid endasse kogu õhus oleva rõõmu (otsi selle kohta informatsiooni – kohe!).

Ülikoolis oli minu nägemus ideaalsest produktiivsest päevast ärgata kell 7 ja oma toolist mitte enne õhtusöögiaega tõusta. Ma otsisin „voolu“, vaimset seisundit, mida on kirjeldanud Ungari psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi. See tähendab, et oled nii sügavuti oma ülesandesse süvenenud, et kaotad igasuguse ruumi- ja ajataju. Langesin nii sügavalt sellesse seisundisse, et kord korraldasid minu toakaaslased samal ajal peo ja ma isegi ei märganud seda.

Kuid edasilükkajad, nagu neid on kirjeldanud kirjanik Tim Urban oma blogis Wait But Why, sõltuvad Instant Gratification Monkey halastusest, kes asustab nende ajud ja küsib pidevalt küsimusi stiilis: „Miks peaksime kasutama töö tegemiseks arvutit, kui internet on siinsamas ja ootab, et temaga mängitakse?“ Selle ületamiseks on vaja tohututes kogustes tahtejõudu.

Kiirustaja vajab aga samasugust tahtejõudu mitte töötamiseks.

Paari aasta eest hakkas üks minu kõige andekamatest õpilastest, Jihae Shin, kahtlema minu tõhusates harjumustes. Ta ütles, et tema parimad ideed sünnivad edasilükkamise tulemusena. Ma esitasin talle väljakutse seda tõestada. Ta sai ligipääsu paarile firmale, jälgis sealseid töötajaid ja nende edasilükkamise harjumusi ning palus ülemustel hinnata nende loomingulisust. Edasilükkajad said palju kõrgemaid hindeid kui minusugused rügajad.

Ma ei olnud siiski veel veendunud. Seega mõtles Jihae, kes praegu töötab Wisconsini ülikoolis professorina, välja paar eksperimenti. Ta palus inimestel mõelda välja äriideed. Mõni neist pidi ülesandega kohe pihta hakkama, teistele anti aga viis minutit arvutimängude mängimiseks. Kõik esitasid oma ideed ning sõltumatud hindajad ütlesid, kui originaalseks nad neid ideid pidasid. Edasilükkajate ideed osutusid 28% originaalsemateks.

Arvutimängud on küll lahedad, aga mitte need ei tekitanud seda efekti. Kui inimesed mängisid enne ülesande täitmist, siis see ei kasvatanud nende loomingulisust. Alles siis, kui nad said ülesandest teada ja otsustasid selle täitmist edasi lükata, tulid nad paremate ideedega lagedale. Meie esimesed mõtted on tavaliselt kõige tavapärasemad. Tuli välja, et edasilükkamine aktiveerib mõtlemise raamidest väljapoole.

Selgus, et minu ülikooli väitekiri jäljendas juba olemasolevaid ideid, mitte ei tutvustanud uusi.

Edasilükkamise puhul annad võimaluse oma mõtetel seigelda. See omakorda annab suurema võimaluse välja mõelda ebatavalisi ja ootamatuid ideid.

Eelmisel sajandil leidis psühholoog Bluma Zeigarnik, et inimesed mäletavad paremini enda lõpetamata tööde sisu, mitte neid, mis olid ilusti lõpule viidud. Projekti lõppedes heidab meie aju selle kõrvale, kuid lõpetamata projektid jäävad meie mõtetes aktiivseks.

Jõudsin arusaamiseni, et edasilükkamine võib igapäevasele loomingulisusele kasulik olla. Kuid monumentaalsete saavutustega on teine lugu, eks? 

Vale.

Steve Jobs tegeles koostööpartnerite sõnul pidevalt edasilükkamisega. Bill Clintonit on aga kirjeldatud kui kroonilist edasilükkajat, kes oma kõnede õppimisega alati viimase hetkeni ootas.

Fallingwater. Arhitekt Frank Lloyd Wright I Foto: Wikipedia

Frank Lloyd Wright kulutas terve aasta komisjonitasu peal viivitades, kuni hetkeni, mil tellija sundis teda kohapeal joonistuse tegema. Sellest sündis Fallingwater – tema meistriteos.

Aaron Sorkin, teoste „Steve Jobs“ ja „The West Wing“ stsenarist, hakkas alati viimasel hetkel kirjutama. Kui Katie Couric temalt selle kohta päris, siis vastas ta, et teised nimetavad seda edasilükkamiseks, aga tema mõtlemiseks.

Kas loovus tekib tänu edasilükkamisele?

Ma otsustasin seda proovida. Hea uudis on see, et enesedistsipliin ei ole mulle võõras. Seega ärkasin ühel hommikul ja kirjutasin nimekirja asjadest, mis aitavad mul tegeleda edasilükkamisega. Seadsin endale eesmärgi mitte pingutada. See ei toiminud hästi.

Esimese asjana viivitasin loovate ülesannetega nagu näiteks see artikkel. Hiilisin mööda kiusatusest maha istuda ja kirjutama hakata. Ma hoopis ootasin. Edasilükkamisega tegeledes (mõeldes) meenus mulle artikkel, mida olin mitu kuud varem lugenud vastupidise nähtuse kohta (pre-crastination). Mulle koitis, et võiksin lugejatele iseennast näitena välja tuua.

Järgmiseks ammutasin inspiratsiooni George Costanza tegelaskujust sarjas „Seinfeld“, kes muutis enda jaoks harjumuseks õigel hetkel lahkumise. Kirjutades lauset, mis tundus õigena, jätsin selle pooleli ja lahkusin. Hiljem selle juurde naastes olin võimeline samast kohast jätkama. Sama trikki kasutab ka Mitch Albom, „Tuesdays with Morrie“ autor. Tema sõnul ei suuda sa ära oodata, et saaksid selle lause juurde järgmisel hommikul tagasi pöörduda.

Olles mustandiga lõpetanud, panin ma selle kolmeks nädalaks kõrvale. Seda taaskord vaadates oli möödunud piisavalt aega, et hakkaksin mõtlema „Milline idioot küll sellist saasta kirjutab?“ ja kirjutasin peaaegu kõik ümber. Minu üllatuseks oli mul palju värsket materjali lisada. Nende kolme nädala jooksul mainis minu kolleeg, et härra Sorkin oli innukas edasilükkaja.

Avastasin, et iga loova projekti juures on hetked, mis nõuavad laiemat ja aeglasemat mõtlemist.

Minu loomulik tung varakult lõpetada takistas minu mõtetel sügavuti kaevumast. Ma vältisin hajuvaid mõtteid, kuid samas kannatasin selle tagajärgede käes.

Loomulikult saab edasilükkamine minna ka üle piiri. Jihae määras juhuslikkuse alusel kolmanda grupi, kes pidi ülesande täitmisega alustama alles viimasel hetkel. Nende projektid ei olnud samuti väga loomingulised. Nad pidid kiirustama, et üldse midagi valmis jõuda ning neil ei tekkinud võimalust millegi originaalse loomiseks.

Sellise enesehävitusliku viivitamise vältimiseks pakub teadus mõned kasulikud nipid. Esmalt kujutle end haledalt põrumas ning selle tunde tagajärjel tekkiv ärevus võib käivitada sinu mootori. Teiseks, alanda oma standardeid sinnani, kus toimub veel progress ning see aitab sul vältida perfektsionismi tagajärjel tekkivat halvatust. Lühikese aja vältel tegutsemine võib samuti abiks olla: psühholoog Robert Boice aitas õpilastel loomekriisist üle saada, paludes neil kirjutada vaid 15 minutit päevas.

Minu lemmiknipp on eelkohustamine (pre-commitment). Näiteks, kui oled kirglik relvavastane, siis mine rakendusse stickK ja tee ettemaks. Kui sa ei saa oma asjadega tähtajaks valmis, siis annetatakse raha organisatsioonile National Rifle Association. Hirm toetada midagi, mida jälestad, võib olla väga võimas motivaator.

Kui sinu näol on tegemist edasilükkajaga, siis järgmine kord, mil ulbid süütunde ja enesevihkamise meres, sest ei suuda ülesandega alustada, siis pea meeles, et õiget tüüpi viivitamine muudab sind loomingulisemaks. Kuid kui oled minusugune pre-crastinator, siis võiksid kaaluda edasilükkamist proovimist. Ära karda jätta oma tööd lõpe

Allikas: The New York Times  16.01 2016.

Artikli tõlge: Liina Paas

Adam Grant

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal igakuiselt tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (14)