Raivo Vare: saalomonlik otsus, talupojatarkus või tartu vaim?

Seda juttu ajendas mind kirjutama hiljutine Jaak Jõerüüdi siinsamas kirjutatud artikkel, kus ta, käsitledes Tartu linna volikogu hiljutiste emotsionaalse arutelu ajendiks olnud puidurafineerimistehase suurprojekti ümber toimuvat, soovitas kasutada kuningas Saalomoni otsustusmeetodit. On ju legendaarne Saalomon põimitud Euroopa ja Lähis-Ida kultuuriloo kangasse kui näide targast ja läbinägelikust valitsejast, kelle otsused keerulistes emotsionaalselt laetud situatsioonides on õiged ja õiglased.

See mõte tekitas kohe ahelreaktsiooni eestlasliku talupojatarkuse enesereflektsiooniga, mida meie, eestlased, ise peame oma vooruseks. Teate küll – seitse korda mõõda ja üks kord lõika, ega tali tulemata jää jmt. Olen kunagi isegi juhtimiskonverentsi terve ettekande saanud kokku eranditult eesti vanasõnade baasil, mis on olemuslikult samas ka juhtimispõhimõtted. Taustaks soovile siin midagi öelda aga on Eestis käima läinud võitlus edasise arengumudeli valiku ümber. Mille üheks „õieks“ saigi seesama Tartu linna volikogu üliemotsionaalne istung.

Seejuures jätan kõrvale kõik need mõjurid, mis seonduvad jooksva konjunkturistliku poliitilise huviga nii Tartu puhul kitsamalt kui Eesti puhul laiemalt. Selge see, et poliitikud kasutavad oma huvides ära igasuguse võimaluse, ammugi veel ühiskondlikult suurema resonantsusega juhtumite puhul. Tavapoliitikas enamasti riigimehelikkusel paraku kohta pole…

Niisiis, mis on mureks?

Selleks on arusaam, et Eesti, jõudnud oma majanduslikus arengus „klaaslaeni“, sest on ammendanud oma eelmise arenguetapi elik üleminekumajanduse ressursid, ja jõudes ka ühiskondlik-sotsiaalses arengus lääneliku heaoluühiskonna ukselävele, on tegelikult teelahkmel. Meil tuleb valida, mis teed pidi edasi liikuda. Põhimõtteliselt tuleb valida arengumudelite vahel. Ning kui siiani on valitsevaks mõttejooneks olnud jätkuva majanduskasvu ja jõuka heaolu keskne eesmärk, siis nüüd on hakanud üha tugevamalt kõlama ka teistsugused noodid. Näiteks on üha laiemat kõlapinda leidmas jätkusuutliku kahanemise ideed.

Kõige selle foonil aga omakorda toimivad erinevad ühiskondlikud protsessid ja demokraatia tingimustes erinevate grupihuvide kooskõlastusmehhanismid, mille klassikalist esindusdemokraatia vormis mudelit asub üha jõulisemalt täiendama, et mitte öelda paiguti ka asendama, sotsiaalmeedia võimendatud massiivne, kuid üha hektilisem surve.

Mis on sellel kõigel pistmist Saalomoni, talupojatarkuse & demokraatiaga?

Me ju eeldame, et demokraatlik otsustus põhineb kaalutletud huvide kompromissil. Kaalutletus aga omakorda saab põhineda ikka kõigi asjaolude väljaselgitamisel, hindamisel, omavahelisel võrdlemisel ja parima võimaliku väljavalimisel, kas pole? Seega saalomonlikul, või maalähedasemalt, tervel talupojamõistuslikul lähenemisel. Kas see ikka on alati nii? Ajalugu tunneb väga paljusid juhtumeid, kus on demokraatlikult end põrguteele hääletatud. Alates demokraatia hällist Ateenast tänase päevani välja. Mis on nende kõigi juhtumite ühiseks jooneks olnud? Eks ikka emotsiooni ja usu prevaleerimine ratio üle.

Usul põhinevad aksioomid on üha enam asendamas demokraatlikus debatis teadmist ja faktidel põhinevat loogikat.

Kindlasti on tähelepanelikumad meie hulgast märganud, et juba ammu on nii meil kui mujal poliitikute sõnapruugis mingi väite põhjendamisel loogiline arutlus asendunud lihtsa väitega „ma usun et…“. Usk aga ei vajagi loogilist ja faktipõhist argumenteerimist. Vähemsallivamas vormis ei kannata ta ka vastuvaidlemist või eriarvamust, sest see on ju ketserlik! Eks me kõik ole märganud ühiskondlikus debatis üha kasvavamat emotsionaalsust ja üha sallimatumat sildistamist kui peamist ja tihti ainumat vahendit.

Sellel kõigel on otsene seos eespool viidatud teelahkmel seisva Eesti valikutega. Me ei tohiks neid teha vaid emotsioonidele ja uskumustele toetudes. Terve mõistus, reaalsed teadmised ja igakülgne ratsionaalne kaalumine tuleb hoida otsustusprotsessi alusmüürina. Me ei saa väikese servariigina langeda tagasi aega, kus valitses põhimõte, et „meie õpetus on õige, sest ta on õige!“.

Sõltumata arvamustest on alati kasulikum teada niipalju kui võimalik tegelikest asjaoludest ja nende reaalsetest seostest. Olgu kuningas Saalomon või terve talupojamõistus – nad mõlemad on ikka lähtunud sellest põhimõttest, mitte aga primitiivsest stiilist a’la „ei tahagi teada“ või „mida vähem tead, seda kergem on otsustada“. Viimane aga tundub olevat valitsevat, olgu puidurafineerimistehase, fosforiidi või minu lemmikteema – taristu suurprojektide puhul. Nagu valitseks kartus, et kui me asja rohkem uurime, siis on järsku võimalik, et siiski on sel isegi jumet. Parem ärme seda tee ja siis kaob ka teema. Seejures ärgem unustagem ka nii inimlikku ja arusaadavat, fundamentaalselt emotsionaalset NIMBY-fenomeni. Viimase jaoks on olemuslikult hunt alati „susi“, „metsakutsu“ või „võsavillem“, kellest ei tohigi otse rääkida, sest kübeke tervet talupojamõistust ütleb kusagil sügaval, et ühiskondlik hüve võibki sinu isiklikku huvi üles kaaluda. Aga kui teemat pole, pole ka otsustamisvajadust.

Olen siin videos rääkinud, miks on Eestil suuri, eelkõige taristuprojekte vaja. Soovimata öeldut korrata lisaks siis vaid ühe momendi.

Ka jätkusuutliku (rõhutan: jätkusuutliku) kahanemise mudel eeldab taristu olemasolu, sest ükskõik milline majandusareng on otseses sõltuvuses piisavast taristust.


Majanduseta pole aga heaoluühiskonda ka tema kõige loodussõbralikumas variandis. Seega majanduse arendamine on vajalik ja eeldab ratsionaalset otsustusprotsessi nii kohalikul kui üleriiklikul tasandil nii laiemalt majanduskeskkonna kui seda toestava ja üksjagu määrava taristu ja ka üldist rahvusvahelist majanduslikku konkurentsivõimekust vedavate muude üksikobjektidega seoses.

Ah jaa, kuningas Saalomon oli kuulus lisaks oma tarkusele ja õilsale läbinägelikule otsustamisele veel ka selle poolest, et ta viis oma riigi ennenägematule majanduslikule õitsengule.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (20)