Adam Grant: kuidas küsida tagasisidet, psühholoogia olulisus & ebameeldivad vestlused

Edasi avaldab igakuiselt psühholoogiadoktori ja juhtimismõtleja Adam Granti nõuandeid juhtimise ja psühholoogia kohta ning vastuseid põnevamatele talle saadetud küsimustele.

Sydney (San Francisco): Olen küsinud tagasisidet enda poolt läbi viidud esitlusele ja saanud väga leigeid vastuseid. Kas oleks mõistlik küsida paari inimese käest grupist detailsemat tagasisidet ja uurida neilt, miks rühma tagasiside just selline oli?

Ma leidsin sellele probleemile 2006. aastal täiesti juhuslikult toreda lahenduse, kui mu õpilased tegid rühmatööd. Tahtsin, et nad viiksid läbi elava arutelu, kuid nad kõik istusid seal vaikides. Olin meeleheitel ja soovisin, et nad ütleksid midagi… midagigi. Otsustasin oma plaani muuta. Palusin ühel rühmaliikmel esmalt n-ö tuli enda peale võtta. Kui igast rühmast oli too isik valitud, palusin katsejänestel iseennast valjusti hinnata. Neil oli üks minut aega, et tuua välja oma tugevused ja nõrkused. Seejärel pöördusin ülejäänud rühma poole ja jutt hakkas jooksma.

Inimesed väldivad konstruktiivse kriitika andmist tihtipeale seetõttu, et kardavad sinu tundeid haavata. Kui nad kuulevad sind enda kohta rääkimas sellest, mis läks valesti, siis see hirm hajub. Kui mainid ise seda kriitikat, mida neil (ilmselt) oli plaanis öelda, siis nad teavad, et sa ei tunne end rünnatuna. Kui sa ei maini seda, mida nemad öelda tahtsid, siis nad tunnevad väikest kohustust sulle seda öelda.

Olen näinud, kuidas Sheryl Sandberg seda meetodit tõhusalt kasutab. Mida kogenumaks ta oma alal muutus, seda enam pani ta tähele, et inimesed ei tahtnud teda enam kritiseerida. Seega hakkas ta avalikult rääkima sellest, mida ta enda juures veel parandama peaks. Lihtne näide: „Ma tean, et ma räägin kohtumistel liialt palju – palun öelge, kui see nii on.“ Ning ühtäkki tundsid tema kolleegid, et tagasiside andmine on lubatud, sest ta küsis seda. Pärast kohtumisi küsis ta neilt veelgi enam tagasisidet.

Mõnikord öeldi talle, et ta nõuab liiga palju tagasisidet. See on tegelikult parim võimalik tagasiside, sest näitab, et inimesed tunnevad end mugavalt ning kui sa end läbi nende soovituste parandad, siis ehk ongi pigem parem, kui küsid liiga tihti tagasisidet.

***

Anonüümne: Ma õpetan psühholoogiat ühes erakoolis, kus pannakse väga suurt rõhku STEM-kursustele. Hoolimata minu suurtest pingutustest, nagu haaravate kõnelejate kooli kutsumine, juhatuse õpperühma tegevustesse kaasamine, lõbusate ja haaravate õppemeetodite kasutamine, valitseb seal siiski üleüldine austuse puudumine ning ei mõisteta, et psühholoogia on oluline osa meie igapäevaelust. Öeldakse, et see ei ole päris teadus või et see on ju lihtsalt psühholoogia – aine, millel ei ole tähtsust. Põhinedes aga tudengite tagasisidele, siis öeldakse, et see on üks väärtuslikumaid õppeaineid, mida nad kunagi õppinud on. Näiteks on öeldud, et see aine õpetas neid paremini mõistma ning olema kannatlikum oma vanematega, ja õpetas, kuidas teistega läbi saada. Kuigi ma tean, et õpilaste tagasiside peaks olema minu jaoks kõige olulisem, siis kuidas ma saaksin siiski juhatusele selgeks teha, et ka sellel ainel on väärtust?

Ma alustaksin küsimusega – milliseid tõendeid on vaja, et usuksite psühholoogia väärtusesse? See aitaks sul veenda neid läbi nende endi loodud tingimuste.

Võiksid alustada raamatuklubi ja anda elutöö preemia sellele, kes leiab üles psühholoogia väärtuse, nagu raamatus „Thinking, Fast and Slow“ (ei tee paha toetuda Nobeli preemia võitjatele).

Või esita neile väljakutse viia läbi üks psühholoogial põhinev katse, nagu Carter Racing või GlobalTech. Paljud neist ei saa hakkama ning sul avaneb võimalus näidata neile psühholoogia väärtust nende endi eludes.

Üheks võimaluseks on veel turundusnipp: mõtle selle peale, et muudad oma kursuse nimetuse psühholoogialt käitumisökonoomiaks. See mõjub usutavamalt ja põhineb siiski psühholoogial.

Veel võiksid jagada kasulikku infot:

  • Lasteaialastel, kes õpivad psühholoogiat, areneb parem enesekontroll ja nad saavad koolis paremaid hindeid.
  • Bakalaureusetudengid, kes õpivad sotsiaalteaduseid, on parema statistilise ja metodoloogilise põhjendamisoskusega kui humanitaar- või loodusainete õppijad (ehkki humanitaarteadused ja matemaatika näivad argumenteerimisoskust paremini arendavat).
  • Üliõpilased, kes õpivad keemiat, ei arenda oma argumenteerimisoskusi niivõrd nagu need õpilased, kes õpivad psühholoogiat (ja meditsiini).

***

Tony: Ma töötan koos isikuga, kes teeb oma tööd väga hästi. Siiski on tema verbaalses käitumises aspekte, mis mõjutavad seda, kuidas teised temasse suhtuvad. Ta võib näiteks keset formaalset esitlust öelda midagi sellist: „See oli täiega änksa film“ või „Kutid, hästi panete!“. Ma olen veendunud, et ta ei saa ise aru, millise mulje ta sellega teistele jätab. Kuidas ma saaksin läheneda sellele teemale nii, et minust ei jääks ülbe ja noriv mulje, aga too isik saaks oma käitumist parandada? Kas ma üldse peaksin seda tegema?

Jillian (Portland): Ma ei tahaks seda tunnistada, aga minu näol on tegemist isikuga, kes väldib iga hinna eest konflikte. Ma tahaksin seda omadust enda juures muuta, sest usun, et juhtival kohal töötades on lausa vajalik olla julge ja raskuste ilmnemisel mitte pead liiva alla matta. Olen mõelnud, kuidas läheneda konfliktiolukorrale kõige helgemal moel. Minu ülemus on palunud mul vestelda kolleegiga, kellel on olnud tööl probleeme kehalõhnadega. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas läheneda sellele teemale nii, et ma tolle kolleegi tundeid ei riivaks.

Olen hetkel isiklikult mõlemat situatsiooni läbi elamas ja ei ole leidnud endas julgust midagi öelda. Ma sisendan endale, et pole õige aeg ega koht, aga tegelikult tunnen ma end lihtsalt äärmiselt ebamugavalt. Soovin, et Kramer sarjast Seinfeld oleks minu naaber.

Seega, jätkates oma kõige hiljutisema soovitusega lapsevanema elus (tee, mida ma ütlen, mitte seda, mida ma teen), siis ilmselt on kõige targem tõstatada probleem ettevaatlikult ja uurida, kas isik üldse soovib tagasisidet. Alustaksin näiteks nii:

  • “Ma kuulsin, kuidas sind ennist kritiseeriti. Ma ei taha sulle piinlikkust valmistada, aga mul on tunne, et sina ise ei tea sellest midagi. Kas tahad teada, millest jutt käis?”

Kui ta tahab teada, siis leia viis, kuidas anda info edasi võimalikult lühidalt ja koos detailsete näidetega:

  • “Seda ei ole lihtne öelda, aga asi puudutas sinu kehalõhnasid teisipäeval ja reedel.“
  • “Neile jäi sinu arukusest vale mulje, sest kasutad mõnikord pisut sobimatuid väljendeid. Näiteks võiksid öelda „võrratu film“ mitte „änksa film“.

Olenevalt nende reaktsioonist võid pakkuda oma abi:

  • “Kui tunned, et tahaksid selle probleemiga tegeleda, siis võin sulle soovitada mõnd head kõnetreenerit või esitluskoolitust.”

Kui te pole lugenud raamatut „Difficult Conversations“, siis minu jaoks oli see igatahes kõige kasulikum allikas, kui ma läbisin konfliktilepituskoolitust (ehkki ma ilmselgelt ei ole seda kunsti veel omandanud). Veel soovitan „Approach to radical candor“, autoriks Kim Scott, mis on täis kasulikke nõuandeid. Siin on minu enda mõtted selle kohta, miks kriitika ei ole tegelikult nii, hea nagu see paistab.

Mina ise ootan aga päeva, mil saab lapsed tööle kaasa võtta, sest on ainult aja küsimus, mil lasteaialaps purskab välja, et sa haised!

Artikli tõlge: Liina Paas

Adam Grant

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal igakuiselt tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (9)