Lõpuni mineva armastuse võimalikkusest. Filosoof Andres Luure: “Jah, see on raske. Aga ühtlasi lootusrikas”

Filosoof Andres Luure saates "Plekktrumm". Foto: ERR/ Kairit Leibold.

Mind liigutasid mõned aastad tagasi ühe targa mehe mõtisklused armastusest. Filosoof ja tõlkija Andres Luure on ära tundnud, et just armastuse mõtestamine ning sellest rääkimine on tema missioon. Vestleme sel segasel ajal, mil pikaaegsed suhted on üha haruldasemad, just armastamise tähendusest ja võimalustest.

Mõned kohtumised elus on avardavamad kui teised. Mõni inimene suudab meile õpetada rohkem kui teine. Arenevas suhtluses võiks olla nõnda, et ollakse teineteise suhtes austavad ja avarduvad, samas ei solvuta, vaid ollakse pigem huvitatud, kuidas ja miks teine nõnda tunneb… Nii võiksid mõlemad osapooled midagi uut õppida. Ka siis, kui teineteise kogemust lõpuni ei mõisteta, mis on üsna tõenäoline näiteks naise ja mehe vahelises suhtluses. Ideaalis võiks seal olla ruumi, tahtmist, nii õpiks mees midagi naisest ja vastupidi. 

Andres, alustuseks ma tänan Sind, et Sa mõtled nõnda sügavalt ja kaua armastuse üle! Kui kirjanikud ja filosoofid küll peegeldavad armastuse psühholoogilisi aspekte selgelt ja teravalt, siis lahendusi pakuvad vähesed. Pigem on see armastusest rääkimine nagu reaalsuse nentimine, leppimine, et asjad on, nagu nad on. Sina otsid põhjuseid ja mis peamine – lahendusi. Kuidas armastada targalt. Ja samas tundlikult. Kuidas Sa jõudsid armastusest mõtlemiseni?

Olen õppinud matemaatikat, filosoofiat ja semiootikat ning õpetanud filosoofiat 25 aastat. Olen püüdnud välja töötada loogikat, mis süstematiseeriks mõtlemise vorme ja oleks ka mõtlemises rakendatav, kuid see ülesanne on osutunud mulle üksinda ülejõukäivaks. Olen enda ja oma sõprade kogemuse põhjal püüdnud kokku võtta teadmist armastuse kohta ning seda ka teistele edasi anda ja rakendada.    

Enamik inimesi peab armastuseks ikka armumist. Ja kui armumine on läbi, tihti kaasneb sellega illusiooni purunemine, siis öeldakse, et armastus sai otsa. Sinu mõistes on võimalus tõelisel armastusel alles sealt alata?

Mulle tundub, et see on enamasti küll nii, et armumine loob olukorra, mis võimaldab armastusel arenema hakata. Kuigi kindlasti armumine juba sisaldab endas armastust, muidu sellest edasi ei mindaks. Sel kujul, nagu armumist tavaliselt tuntakse, on minu meelest tegu olukorraga, milles suhtlemine toimub näiliselt kahe inimese vahel, tegelikult aga suheldakse iseendaga (mõne kambriga oma alateadvuses) selle kaudu, mis teiselt inimeselt tagasi peegeldub, projitseerides selle talle. Sel juhul muidugi on armumiseks vajalik, et see peegeldumine oleks võimalik, ja võib-olla see võimalikkus ongi armastuse ilming. Selline armumine lõpeb tavaliselt krahhiga, mille põhjuseid ma püüan nüüd selgitada, alustades iidamast-aadamast.

Alustan ühest müüdist. Ma ütlen “müüdist” sellepärast, et ma ei ole seda, millest ma rääkima hakkan, ise vaadelnud. Igatahes aga tundub kõik välja nägevat nii, nagu see oleks tõsi.

Me ei saa oma lapsepõlvekodust kaasa kindlat, tingimatut turvatunnet loovat usku, et oleme armastatud (ma ei välista erandeid). See usk, millest ma räägin, oleks pigem metafüüsilist laadi: seda, kes meid armastaks, ei saaks samastada konkreetse inimesega, kuigi me võime armastuse ja turvalisuse allika kellessegi projitseerida. Ja kui meil nüüd seda usku ei ole, siis on meil haav, kõige sügavam haav, mis inimesel saab olla, ning sellele haavale me rajame oma isiksuse, mis meie eest seda varjab, illusiooni, mis laseb meile näida või paista armastusena millelgi, mis seda päriselt ei ole, nimelt lihtsalt headusel või lihtsalt õigsusel.

Esimesel juhul meile näib, et armastust on võimalik ära teenida, aga tegelikult saame (heategemise ja heaolemisega) ära teenida ainult seda, et meil on hea või et me saame end heaks pidada, saame ära teenida lihtsalt hoolimist (kui meie headust peetakse piisavaks, et meie vastu hea olla) ja lihtsalt lugupidamist (kui meie headust märgatakse). Teisel juhul meile paistab, et armastust on võimalik väärida, aga tegelikult saame väärida lihtsalt austust (kui meie õiget täiuslikkust tähele pannakse) ja lihtsalt tunnustust (kui meie õiget täiuslikkust peetakse piisavaks, et meiega rahul olla). 

Selgita palun, mis vahe on armastuse ärateenimisel ja armastuse väärimisel.

“Armastuses”, mis lähtub ärateenimisest, on keskmes üksteise aitamine, ja “armastuses”, mis lähtub väärimisest, on keskmes üksteisele eeskujuks olemine. Aitamissõpruses püütakse pidevalt saavutada tasakaalu, kus kellelgi ei oleks halvem kui kellelgi teisel. Eeskujusõpruses on iga sõber teistele eeskujuks milleski, milles ta on teistest täiuslikum ehk õigem. 

Ma räägin nüüd niisugusest armumisest, mis tekib aitamissõbra ja eeskujusõbra vahel. Oletame, et need on vastavalt tüdruk ja poiss, nagu see kipub olema. Kummalegi tundub, et ta on nüüd leidnud ideaalse sõbra. Poisile ei maksa midagi teha seda, mida tüdruk soovib. Nõnda on tüdrukul hea: ta tunneb, et temast hoolitakse täielikult. Tüdruk ei sea poisi ette eeskuju, vaid aktsepteerib seda, missugune poiss on. Poiss tunneb nüüd, et ta on täiesti täiuslik juba niisugusena, nagu ta on. Tüdrukule tundub, et poiss pingutab väga, ning tahtes sama hea olla, asub ta poisi jaoks pingutama ning kurnab end ära. Alles siis, kui tal hakkab halb, jõuab talle kohale, et poiss ei hooli temast. Poiss aga taipab, et tüdrukul pole tema täiuslikkusest sooja ega külma: tüdruku meelest on kõik inimesed võrdselt täiuslikud.

Nüüd alles hakkab armastus õigupoolest pihta. Tuleb õppida nägema teineteist. Samuti on nüüd võimalik õppida teineteiselt, sest kumbagi tüüpi isiksus sisaldab midagi, mis on tõelisele armastusele omane. Mis on see tõeline armastus, see jääb tabamatuks, saab ainult öelda, et ta on kuidagi keset hoolimist, lugupidamist, austust ja tunnustust. Igaüks neist esindab armastust, kuid omaette võetuna võib ka armastusele vastu töötada.

Lepime kokku, et meie näite tüdrukust ja poisist on nüüd saanud naine ja mees. Mees näeb naises aaret, nii nagu naine ka ise peaks end nägema, et end päriselt armastada, kuid naine kogeb seda nii, et mees ei mõista teda, vaid näeb tema enda asemel midagi välist, mida ta omaks ei tunnista. Naine tahaks, et mees oleks talle abiks, kuid mees kogeb seda nii, et naist ei huvita mees ise, vaid see, mida mehelt saada on. Naine püüab meest rakendada kõigepealt tööriistana, kuid mees osutub iga kord kõlbmatuks tööriistaks, ükskõik kui palju naine talle ka ette ei ütleks, kuidas end täiustada. See on armastuse staadium, kus tülisid on kõige rohkem.

Järgmisel staadiumil võtab mees naise eesmärgid enda omaks (ja juba see on väga-väga raske), naine aga näeb asja nii, et nad tegutsevad koos ühiste eesmärkide nimel.

Aga nii kaua kui mehe eesmärgid pärinevad naiselt, ei saa ta naist päriselt õnnelikuks teha.

See juhtub siis, kui see, mis armumise ajal oli illusoorne, saab tegelikuks: mees kannab naise teisele kaldale, õnnemaale, kus ei ole orav-rattas-jooksmist, kus pole tarvis, et kõigest oleks kasu, sinna, kus elul on mõte. 

Me räägime armastusest naise ja mehe vahel. Armastust on väga erineva energiaga ja eri liike: on erootiline armastus, hormoonidest tulenev iha, tung… on puhas hinge armastus, on imetlev, platooniline armastus… on sõprus, mis minu arvates on üks kaunimaid, sügavamaid armastuse ilminguid. Millel on enam lootust kesta. Tihti on neid energiaid keeruline ühendada. Kas Sinu arvates peaks täiuslik armastus olema ideaalis ometi neid kõiki aspekte hõlmav?

Mulle on üha enam hakanud tunduma, et armastusel ei ole liike, on ainult üks armastus.

Erinevused tulevad osalt sellest, et armastus ei ole küllalt tugev, et mitteerinevus selgelt näha oleks, ja osalt sellest, missuguses olukorras armastajad on. Ma olen romantilist ja abielulist armastust käsitanud armastuse prototüübina sellepärast, et see saab endasse oma aspektidena võtta kõik armastamise viisid. Ja erinevalt tavalisest arusaamast ma leian, et armastusest saab selle täies mõttes rääkida ainult siis, kui see on tingimusteta, st minu armastuse olemasolul ei ole eeltingimusi, eeskätt ei ole eeltingimuseks see, et minu armastatu mind armastab. Nii ei ole tingimuste olemasolu ka romantilisele ja abielulisele armastusele olemuslikult omane, vaid tuleb sellest, et inimestel napib turvatunnet. Tugev armastus on tingimusteta ja tõhusalt jõuline, ükskõik mis liiki ta ka ei oleks.   

Ma tsiteerin lõiku Sinu artiklist “Idioodi armastus”, mis põhines Dostojevski “Idioodi” tegelaste armastuse analüüsil: “…tema suutmatus, julgusetus armastust lõpule viia, osutub hukutavaks. Teiselt poolt, seda vastutust jagatakse kaasinimesega, kelle võimuses on julgustamine…” Sa mainid armastusest rääkides ikka ja alati just julgust. Millest see siis tuleneb, et meil pole julgust armastada, armastust lõpule viia? Julgustada? On see seotud oskamatusega, egoga?

Armastuse vastand on minu meelest hirm ja kartus, seega julgusetus. Selles seoses armastus ongi julgus. See, et julgust ei ole, on muidugi seotud egoga.

Ego ei olegi minu meelest midagi muud kui julgusetusele rajatud isiksus.

Kuidas mul siis saakski olla julgust, kui ma ei usu, et olen armastatud? Seetõttu on tõhus armastamine ka julgustamine. Tegelik armastus annab end tunda, on armastatule kogetav. Nii toob armastus kaasa usu ja julguse.  

Oled kirjutanud artikleid armastuse teemal, ometi Su mõtisklused, avastused vääriksid raamatut. Oled öelnud, et kirjutamine on Sulle piinarikas tegevus. See vist seepärast, et igal Su sõnal on kaal, iga Su mõte on tsitaat. Aga millega siis üks filosoof tegeleb, kui ta ei kirjuta? Kellele ja kuidas need mõtted suunatakse?

Minu mõtted on suunatud sõpradele, kellega ma vestlen või kirjavahetuses olen, või ka üliõpilastele, keda ma õpetan. Neil on tavaliselt konkreetne adressaat, kuigi kord juba sõnastatud mõte saab kõnetada ka väljaspool konteksti. Ja muidugi, kui mul endal tekib armastusega probleeme, siis ma olen sunnitud mõtlema ja oma mõtted iseendale suunama. Akadeemilisi artikleid on sellepärast piin kirjutada, et hakkan igas asjas kahtlema. 

Kunagi üks äärmuslik muusik ütles: “Armastus on surm”. Mulle jäi see meelde, kuigi olin siis noor ja romantiline. Eks oma romantika on ju surmas ka! Surm on aus. Maskita. See tema ütlus oli kohutav ja samas tundus olevat ses kogemust ja tõde. Armastuses on vist kõike, nagu eluski, nii sündi kui surma? Aga kui mõelda, et surm pole lõpp… Tark, kannatlik võiks armastuse surmast luua uue, igavese elu armastuse?

Inimesed kardavad surma sageli isegi siis, kui nad usuvad, et pärast surma ei ole midagi. Mulle tundub, et asi on selles, et tegelikult ei kardeta mitte surma, vaid armastust. Surm justkui hülgab või põlgab ära, jätab maha või alandab, samamoodi nagu võib teha inimene, kellelt ootame armastust. Kui me aga tõesti armastame, siis me iseenda surma kui niisugust ei karda.

Armastus on ka ainukene asi, mille me saame surma kaasa võtta. Armastus ei sure. Kui ütleme, et armastus on surnud, siis surnud ei ole mitte armastus, vaid meie ise. Armastus ei sünni meis ja meie ei loo armastust, vaid meie sünnime armastuses ja armastus loob meid.  

Mulle tundub, et meie armastuse otsimine ja soov leida teiselt inimeselt lunastust, pärineb lapsepõlvest ja avaldub eriti tugevalt neil, kes pole küllaldaselt armastust saanud oma vanematelt. Ja vanemate armastus on harva täielik, täiuslik. Aga seeläbi me tegelikult läheme armusuhtesse valuga ja loodame, et teine inimene täidab selle tühimiku. Varem või hiljem aga teine inimene ei jaksa seda tühimikku täita… Mu äratundmine on see, et me peame suutma end ise tervendada võis siis jõu saama hoopis kusagilt ülevaltpoolt, sest teine inimene on tihtipeale niisamuti otsija, oma valule leevendust ootaja.

Paarisuhtes on võimalik lapsepõlves saadud haavad koos tervendada, õppides ja õpetades armastama iseennast ja teineteist. Haavad on tavaliselt kohakuti, teineteist täiendavad, siit ka see tühimiku täitmise võimalus. Näiteks võib olla nii, et kumbki ei armasta iseennast täielikult, ning siis üks laseb enda asemel teisel ennast armastada ja teine armastab enda asemel teist. Nõnda võivad haavad hoopis süveneda. Olen nõus, et selleks, et teisi päriselt armastada, tuleb iseennast täielikult armastada, aga iseennast armastama õppida saab ka koos, teineteist aidates. Ja see ei välista ka seda, et ülevaltpoolt jõudu saadakse. 

Teisalt on paaride kokkusaamine ka looduslik programm, teatud meelepettus, või ütleme siis, et hormonaalne sätestatus aitab ühel hetkel kaasa ja teisel hetkel jätab meid maha, vastamisi teineteisega reaalsuses. Kas see on sinu jaoks liiga naturalistlik armastusekäsitlus, näha neid asju kui looduslikku tõmmet ja siis tõukumist? Nii nagu looduses, mingil hetkel emane vajab seda (tugevamat) isast, järgmisel hetkel tegeleb ta oma järglastega. Looduses läheb isane otsima järgmist emast, inimeste seas oleneb inimese loomusest, arengust, kasvatusest, kuidas ta selle olukorraga hakkama saab…

Küllap selline mudel on mingites piirides rakendatav, aga see jääb minu silmis armastusest kaugeks. 

Loodusest võib leida igasuguseid näiteid. On ka seda, et moodustuvad kindlad paarid. Minu meelest ei saa armastust võtta järglaste saamise vahendina. Inimese puhul on see palju laiem, kogu elu läbistav hoiak, see, mida hing igatseb ja inimene õpib.   

Puhtpragmaatliselt võin ma emana öelda, et kui sünnivad lapsed ja väikeste laste aeg on kurnav, siis paarisuhe kannatab. Enamik sellest välja ei tulegi. See on paradoksaalne – sa lood uue elu, mis võiks olla ilusam! Ja ometi, need “elu õied” võtavad su jõu… ja argipäevas tundub, et armastusegi. Kuigi, armastus on siis lihtsalt varjus, arenev, teda ei tunne ära… sest ta muutub. Paljud mehed sooviksid, et armastus jääks selleks lihtviisiliseks toiminguks, et nende naine oleks igavesti see suvetüdruk. Lõpuni minev armastus on pööraselt raske!

Laste sünd teeb paarisuhte muidugi keerulisemaks. Ja see on ka tõsi, et mees ei pruugi nii keerulist suhet soovida. 

Jah, see on raske. Aga ühtlasi lootusrikas. Sest jääb võimalus jõuda päris oma hingeni välja.

Mäletan, et vaimustusin Sinu sügavusest paar aastat tagasi, kui olin näinud Sind saates “Plekktrumm”. Kirjutasin tookord välja Su mõtteid ja saatsin oma tuttavatele, praegugi võtsin oma kummutisahtlist selle paberi ja ma loen sealt: “Armastamine ja õnn, nende vahel on mingi seos, aga see seos ei ole ilmne, meile tundub, et kui me saame haiget, siis me pole õnnelikud. Armastus tõotab õnne kõige lõpuks, pigem nii.”

Ja tead, tahan Sulle jagada seda tagasisidet: naised ütlesid ikka, et nii ilus ja õige, aga mõned mu tuttavad, naisi vahetanud mehed vastasid, et “arusaamatu jutt!”. Oled Sina ehk kohanud mehi, kes Su armastusekäsitlust mõistavad? Ja naisi, kes ei mõista?

Jutt on siin sellest, et tingimusteta armastus seab õnne ohtu, ja siis on tarvis tõotust, et armastus ise teeb lõpuks õnnelikuks. Ma ei tea, kui palju keegi päriselt mõistab. See on küll tõsi, et naised tunnevad sagedamini ära, millest jutt on. Asi võib olla selles, et naised mõtlevad armastuse peale rohkem. 

Ega siis ainult mehed ei vaheta naisi, ka naised vahetavad mehi. Põhjus võibki olla see, et püütakse pääseda olukorrast, milles ei olda õnnelikud, ning otsitakse õnne. Võib tunduda, et selleks, et lõpuni armastada, tuleb õnnest loobuda.     

Sa räägid täiuslikust paarisuhtest – ideaalist, mis kõlab isegi veidi nagu müüt, milleni inimesed ikkagi enamjaolt ei küündi… aga Sa usud inimese võimekusse! Kas Sa reaalselt oled näinud taolist, teineteisele lõpuni pühendunud paari, kes suudavad armumisest kasvatada armastuse, kes suudavad mõista ja välja tulla elu erinevate perioodide väljakutsetest, kes mõistavad, kuidas lapsepõlvetraumasid saab parandada, tasakaalustada paarisuhtes, kus ei ole egodevõitlust, hirmu… Oled Sa seda näinud, oled Sa ise nõnda suutnud?

Olen küll ise paarisuhet läbi elanud ja teistelt nende elu kohta kuulnud, aga ma ei ole realiseerunud ideaali näinud, küll aga selle hajali elemente. Olen mõelnud rohkem sellest, kuidas iga inimene saab areneda armastuse suunas, ning kogenud nii enda kui ka teiste pealt, kuidas niisugune areng on võimalik ning võib kaasa tuua imelisi, lootustandvaid kogemusi.

Minu meelest ei saa armastust paarisuhtes isoleerida armastusest kogu elus, kõiges, mida inimene teeb. Jah, ma usun inimese võimekusse hoolimata kõigist raskustest ja ebaõnnestumisest. Näen kõrvuti asju, mis viivad meeleheitele, ja asju, mis annavad palju lootust. Üks lootustandvatest asjadest on see, et olen kogenud, kuidas põdemise ja muretsemise hääl saavad taanduda, andes teed hinge häälele, mis juhatab välja mis tahes olukorrast, millest väljapääsu pole näha.

Pole mõtet heituda iseenda küündimatusest, vaid seda julgelt aktsepteerida. Nii on võimalik ikka ja jälle suuta, suuta üha uusi, võimatuna tundunud asju. 

Inimene hakkab ideaalis mõtlema sügavuti ikka sündmuste põhjal, mis ta enda elus on toimunud, ja tihti on valu see, mis paneb kas pidevalt põgenema – sest see on ebamugav – või siis tõesti süvenema. Kuidas Su “armastuse kool” Su enda elus toimib?

Olen armastusest palju rääkinud, aga armastust elada ei ole minul kergem kui teistel. Kuigi olen tõesti tahtnud armastada igas olukorras, on ebaõnnestumised mul igapäevased. Mulle tundub, et selleks, et armastus päriselt õnnestuks, tuleks lakata mõtlemast: “armastan”. See ei ole mul seni õnnestunud. On tarvis alandlikkust, et mõista, et armastus ei pea olema ainult lakkamatute jõupingutuste tulemus, vaid see on ka vägi, mille inimene endale teenimatult ja väärimatult võib saada ja mida ta ei saa oma äranägemise järgi kasutada. Armastus on suurem kui meie. Armastusega uhkeldada pole alust.      

Meie vanaemad-vanaisad elasid koos, kuni surm neid lahutas. Olid teised väärtused, oli raske elu, töötegemine. Või lahutas sõda. Inimesed ei elanudki kaua, polnud mahtigi mõelda romantikale või siis otsida midagi muud. Me emad-isad olid juba varmamad lahutama. Teadlikku pingutust abielu nimel polnud, oli mõtlemine, et kui armastus on otsas, siis on otsas ja prooviti kas “uut õnne”, tihti jäid naised, emad pigem üksi. Tänapäeva noored on veel hoopis uutmoodi: ei tahetagi abielluda, isegi mitte lapsi, vähemalt mitte noorena… et pühenduda iseenda aregule, haridusele, maailma nägemisele, erinevate suhete kogemisele. Mida tänane põlvkond võiks Sinu meelest taolisest enesekesksest, väliselt vabast elust suhete vallas õppida? 

Ma ei ole kindel, et saame kellegi käitumise põhjal otsustada, et ta on enesekeskne. Selleks, et tõeliselt elada, tuleb järgida oma hinge. Meil kipuvad olema ettekujutused sellest, missugune peab õige elu olema, aga ka kõige üllamad ideaalid võivad osutuda elu kammitsevateks. Armastust ei ole tarvis kujutleda millenagi, mis seab elule jäigad raamid ja sunnib ennast ohverdama. Igasuguse armastuse alus on armastus iseenda vastu.

Me ei jõua kaugele, kui laseme ennast armastada kellelgi teisel, selle asemel et seda ise teha, või kui me armastame kedagi teist, selle asemel et iseennast armastada. Meie hing ei ole kunagi armastusega vastuolus. Vastuolu võib tekkida ainult meie kujutlusega armastusest. Armastus on lõputult loov ja võib võtta aina ootamatumaid vorme. Tuleb ainult julgelt armastusega kaasa minna ja ärgitada ka teisi sellega kaasa minema. Kui ma armastan iseennast, siis mul ei ole midagi kaotada. See võimaldab armastusel, nii minu kui ka nende omal, keda ma armastan, veel rohkem õide puhkeda.   

Kas Sa oled romantik, Andres? 

Arvan, et ma ei ole romantik, vaid tahan lihtsalt armastuse kohta meie elus täiel määral tunnistada.   

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (67)