Kadri Voorand: minu elus on tormi ja on ka täielikku rahu

Kadri Voorand. | Foto: Stina Kase

Kohalikul muusikaareenil on vähe tunnustusi, mida Kadri Voorand poleks välja teeninud. Teda on muu hulgas pärjatud nii parima jazzalbumi, aasta naisartisti, Helikunsti sihtkapitali aastaauhinna kui ka presidendi noore kultuuritegelase preemiaga. Kadri edu taga keeb tohutu ambitsioon ja töö, ilma milleta maailma tipptaset ei saavutata.

Tema ainulaadse energiaga laetud olemus ja muusika kõnetab publikut ühest maailma äärest teise ning seda on tähele pannud ka mainekas rahvusvaheline plaadifirma ACT, kellega hiljuti leping sõlmiti. Oma vallutus- ja avastusretkede vahel leidis Kadri aega, et rääkida sellest, kuidas temast oleks võinud saada hoopis sisearhitekt, kust leiab ta rahutunnet ja lahendusi ning kõigest muust, mis sinna vahele mahub.

Oled musikaalsest perest ning juba väikesest saati ema juhitud ansamblitega esinenud. Kas sinu elus on mõnel hetkel olnud muusikuks saamisele ka mingit alternatiivi?

Just sellepärast, et olen muusikute perest, polnud muusikuamet professionaalse valikuna laual pikka aega. Sisuliselt valisin selle tee keskkooli viimastel päevadel. Muusika oli elu osaks kujunenud suuresti juba ajast, mil veel rääkidagi korralikult ei mõistnud. Huvisid muudes suundades samuti jagus. Kord nägin end psühholoogiat tudeerimas, kord keeli, kuid enim ja pikimat aega tõmbas mind sisearhitektuur ja TTÜ, kuhu mu vend oli õppima läinud. Reaalained intrigeerisid mind enam kui humanitaaria.

Mis sind jazzi juurde tõmbas?

See, et minu loodud muusika jazzižanri alla võiks kuuluda, polnud suuresti minu enda otsus. Kirjutasin teismelisena seadeid tuntud lugudest nii endale soolos laulmiseks kui ka oma vokaalansamblile nimega Sheikid. Jazziks nimetasid seda teised, kelle järel ma ka ise pidin nõustuma. Tõepoolest kasutasin stiilile omaseid harmooniaid ja rütmikat, mida muude žanrite alla nagu ka ei passinud panna.

Võib-olla tekkis säärane harmooniataju esimesena mu peas tänu sellisele mõjutajale nagu ukraina vokaalansambel ManSound, kelle tollased seaded mind oma julge reharmonisatsiooniga sellises keeles esimesena võlusid. Kahjuks pole selle aja looming neil täna interneti avarustes kättesaadav. Nende suund on muutunud peale tollase kunstilise juhi Vladimir Mihnovetski surma, kusjuures see juhtus siinsamas Eestis tuuril olles, Pärnus. Selle kurva juhuse tõttu ei õnnestunudki mul neid kunagi live’is kuulata.

Oled oma loomingus läbi aastate olnud mitmetahuline ning end eri formaatides teostanud. Miks ei ole sa jäänud kindla helipildi juurde? Mis sind nendele rännakutele seiklema innustab?

Olen kulgeja tüüpi. Üritan kuulata oma sisemist häält ja olla selle hääle vastu nii aus, kui see vähegi võimalik on. See tähendab, et kui minu sisemine sõnum vajab väljenduseks uusi sõnu või teist keelt, annan ma sellele sõnumile voli kõlada just nii nagu tarvis. Pole tahtnud kohandada neid sisemisi signaale vastavalt mingis žanri kastis püsimise eesmärgil. Nii ei saa ju kunagi olla lõpuni veendunud, kas see, mis lõpuks välja tuleb, kannab ikka isiklikku siirast emotsiooni või mitte. Tahaks olla hea loo vestja. Lood ongi lihtsalt väga erinevad. Minu elus on tormi ja on ka täielikku rahu.

Teine aspekt selle küsimuse vastamise juures on kindlasti väljakutsed, mida esitavad erinevad kaasmuusikud ja korraldajad. Nende ideed on mind huvitanud, pannud proovile ka interpreedina või heliloojana. Olen palju erinevaid ettepanekuid vastu võtnud ka sellepärast, et ennast harida, saada uusi mõtteid ja vahendeid juurde, et areneda. Mida rohkem omandan väljendusvahendeid, seda tõenäolisem on, et mul on piisavalt sõnavara, et väljendada oma sisemist meloodiat päriselt sellena, millena ta originaalis mu sees kõlab. Teisisõnu, kui mul puudub mõne idee jaoks keeleline oskus, ei saagi kuulaja minust ju õigesti aru saada. Säärane areng on loomulikult lõputu ja selle arengu viiside üle saab vaielda.

Saad palju inspiratsiooni kirjandusest ning osa sinu lugusid põhinevad eesti luuletajate tekstidel. Millise kirjandusliku tegelase või tekstiga oled kõige enam isiklikult samastunud?

Tõepoolest eristub üks kogemus lugejana teistest selle poolest, et sellest on kantud vahest rohkemgi kui ainult üks laul. Arno Kasemaa “Rannamännid” on jutustatud äärmiselt romantilises keeles, võib-olla minu jaoks on mõned momendid selle sees keeleliselt isegi liialt lääged. Ometi ei suutnud ma toda raamatut käest panna, kuna tegevuskoht asus sisuliselt minu kodus. Romaani armastuseliin kulges minu enda toonaste, õrnas neiueas tuntavate suurte tunnetega vähemasti näivalt sama rada. Kersti Merilaasi luuletus “Kui need laiad meretuuled” sattus minu kätte just selle raamatu lugemise ajal. Kõik see kokku andis mingi tohutu muusikalise hingeseisundi, mille tulemusel asusin seda hingeseisundit komponeerima. See hetk – varasemast oluliselt selgemalt nii-öelda paralleelmaailma loomine muusikas – on minu loojateed vist mõjutanud tänaseni.

Sinu kalender on erinevatest projektidest meeletult tihe. Kuidas sa end nii vaimselt kui ka füüsiliselt ägeda tempo juures hoiad ning mis rasketel hetkedel edasi liikuma motiveerib?

Tajun tugevalt oma juuri. Looduses teatavate piltide keskel saan kontakti esivanemate vaimsusega, millest sünnib säärane erilist laadi kerge olek, mis toidab rahutunnet ja lahenduste nägemist. Sellepärast on looduses ringi kooserdamine kriitilise tähtsusega, eriti kiirematel perioodidel. Samuti kannab mind armastus, mis muud.

Oled öelnud, et esinemisjärgsest seisundist taastud pigem aeglaselt ning enne rahu ei saa, kui oled kontserdi endast veel kord läbi lasknud. Milliseid tähelepanekuid sa kõige tihedamini oma peas teed?

Iga kontsert on isemoodi. Kindlat mustrit ma ei näe. Teadliku analüüsi pool sõltub mõnikord isegi terviseseisust, seda sõna otseses mõttes. Aga see nii-öelda emotsionaalne “laskumine maale” on midagi tunnetuslikku. Lauludesse pandud sõnumid küll kohati korduvad, aga kuna kasutan selleks tugevalt päris lõpuni oma isiklikku tunnet, jäävad mõned vastused ja küsimused, mis laval on tekkinud, veel pea kohale hõljuma ka peale lava. Sellest ka minu teatav  äraolek selles äsjaloodud “paralleelmaailmas”.

Mõjud laval nii kindla ja julgena, kuid kas on olnud aegu, kus oled pidanud ka lavanärvi või ebakindlusega toime tulema?

Üldiselt on see närv seotud ettevalmistusastmega. Sellega, kui hästi ma repertuaari valdan või kui põhjalikult olen ette valmistanud konkreetse sihtriigi publiku jaoks midagi uut. Esmaettekanded on kindlasti keerulisemad. Nii et, jah, mingit üldist lavanärvi minu jaoks pole olemas. On ettevalmistuse tase ja tervislik seisund. Kui üks või teine on nõrk, võin minna väga pabinasse.

Kui värskeima plaadi “In Duo with Mihkel Mälgand” tegemisele tagasi mõtled, siis mis on kõige armsam mälestus sellest ajast?

Sõna “mälestus” käib kokku nagu millegi väga ammusega. Ise tunnen aga, et alles eile olime stuudios. Kõige naljakamad olid vist öised salvestussessioonid. Võib-olla äärmuslikum juhus oli siis, kui Mihkel tuli salvestusruumi, minu selja taha diivanile kuulama klappidega seda, mida ma parasjagu sisse laulsin. Ühel hetkel salvestust järele kuulates kostus laulu realt imelikku kõrvalheli. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist oli taustal kõlavate norsetega. Ei välista, et plaadil on momente, kus neid veel leidub (naerab).

Sinu üheks rolliks on olla ka õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Milline õpetaja sa oled?

Usun, et olen aus. Annan õpilastele “siseinfot otse rindelt” nii palju kui vähegi oskan, seda lisaks akadeemilisele teooriale. Ma pole vist suurem asi poputaja. Akadeemias õpivad täiskasvanud professionaalid, aga proovin võtta maha seda psühholoogilist lööki, mille ise akadeemias õppides sain. Ehk et kui pilli õpetavad lauljale selles majas muudes ainetes valdavalt instrumentalistid, kes võib-olla päris lõpuni ei adu, millisel määral sellel pillil teooria õppimine erineb, siis mina katsun töötada palju ka nende trumpidega, mis on ainult laulja taskus, ega ürita veenda lauljat selles, et ta on nagu saksofonist, kui ta seda üldse pole. Mis ei tähenda, et saksofonistilt meil palju õppida poleks.

Tore on see, et ka instrumentalistid julgevad aina enam tunnistada, et ka neil on midagi hoopis lauljailt õppida. Need, kes seda tunnistavad, on muidugi võidus. Siiski üldiselt olen ma vist õppejõuna pigem nõudlik, kuna ei usu professionaalsel tasemel tegutsemisse, mis ei püüa maailmataset. Mitte et ma ise ennast kusagile tippu asetaks, kindlasti mitte. Aga parima võimaliku tulemi suunas liikumist pean au sees.

Saan aru, et oled oma tegemistes perfektsionist ning sinu puhul on protsessi iga tahu haldamine tavaline – näiteks viimasel plaadil olid ka produtsendi rollis. Suvel allkirjastatud leping maineka ACT plaadifirmaga tähendab ilmselt seda, et tulevikus haaravad nad mõne tahu enda valdusesse. Kuidas end selles osas tunned? Kas pigem kergendatult, et saad mõned asjad kaelast ära, või on kontrollist raske lahti lasta?

See saab olema minu jaoks uus kogemus, mida olen ammu oodanud. Sellest loodetavast kogemusest loodan palju õppida ning uut ja kasulikku teada saada. Ohjade jagamise kogemust muusikalise juhtimise osas mul napib. Seda jagamist muidugi ei pruugi üldse tulla, vabalt võib juhtuda, et lõppotsuseid oodatakse siiski eranditult minult, aga vähemasti saan ma kellegi nõule täie õigusega loota. Keegi veel vastutab peale minu. See on uus ja äge tunne.

Kui mõelda kultuuriteooriate peale, siis räägitakse kultuuritööstuse ja kultuuritootmise ohtudest – kuidas kunstiteos (sh ka muusika) kaotab kapitalistlikus maailmas kasu teenimise eesmärgil oma sisulise väärtuse. Muusikas näeb seda kahtlemata tihti, kuid sinu loomingu kohta nii öelda ei saa. Sinu muusika on populaarne kunstilisi kompromisse tegemata. Kui palju sa sellele “kunst versus kommerts” dilemmale muusikat luues mõtled?

Nagu eelnevalt juba juttu oli, luban endale järske suunamuutusi, kuna järgin sisekõrva poolt ette lauldud signaali nii palju, kui minu oskused seda võimaldavad. Muusika tegemisel on minu jaoks tähtsaim asjaolu ideelise mõttemaailma loomine. Mis iganes muusika tegemise viis see ka pole, mistahes koostöös või žanris, teen endast kõik oleneva, et ühildada see isiklikust tundest kantud paralleelmaailmaga, mille keskel siis läbi muusika tegemise viibida. Otsida. Uneleda. Tunda. Küsida ja leida vastuseid. Ilma säärast maailma loomata pole minu jaoks muusika tegemisel ega ka kuulamisel rahuldavat eesmärki. Võib-olla hindan oma võimeid üle, aga raha võiksin ehk teenida täie pühendumusega ka mingis teises valdkonnas. Mis ei tähenda, et raha pole üldse tähtis. Aga minu muusikalise tegevuse eesmärgis see sisalduda ei saa.

Kadri Voorandit saab kodumaal kuulama minna 14. novembril TAFF Clubis, mille kohta uuri täpsemalt siit. Aasta lõpus rändab ta koos Mihkel Mälgandiga Kanadasse ning Saksamaale. Kadri tegemistel saab silma peal hoida siin.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Esimene CD (mängija saime koju päris hilja), mille päris ise ostsin, oli vist Michael Jacksoni “Blood on the Dance Floor”, nähtavasti piraatversioon Rakvere turult, kust mujalt. Viimane ostetud oli Vaiko Epliku eelmine plaat.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Rahvamuusika.

3. Sinu lemmikpaik maailmas?

Kodurand Lahemaal.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Tulevikku, näiteks 100–200 aastat praegusest hetkest ja tulla sealt tagasi tänasesse targemana. Teine variant oleks rännata tagasi 300 000 aastat esimeste tarkade inimeste keskele ja mõtiskleda selle üle, et mis siis juhtus.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Kõik need hetked, kui viibin looduses.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (37)