Elisabet Reinsalu: üldiste ootuste keskel märka ka pisimaid märke

Varsti tuleb kevad. Olgugi see algus heitlik ja arglik. Mõne tuisupäeva ja miinuskraadidega. Foto: Shutterstock.

Mulle meenuvad luuleread lapsepõlvest, mida alati nina vastu aknaruutu surutuna õega jõuluõhtul lugesime.

Ootas Ats ja ootas Mall,
oot’sid kaua akna all,
aga jõulutaat ei tule –
küll on kole, küll on kole!

Küll on ootamine pikk,
kätte jõuab videvik,
enam oodata ei jõua –
kus on jõulutaat nii kaua?

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (17)