Elisabet Reinsalu: lootuses ja usus

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Mitte ühtegi rida ei taha tulla täna paberile. Sellest, kuidas olla inimene, tunda tundeid, neid turvaliselt väljendada, hoida suhteid, kuidas püsida tasakaalus ja oma rõõmunatukegi siin segadusttekitavas maailmas üles leida. Millest ikka siin olen kirjutanud. Lihtsalt ei suuda. Tundub mõttetu. Isegi kuritegelik. Mõelda mõtteid, mis puudutavad isiklikku hingelist heaolu. Kui maailm on pöördumatult muutunud. Kui maailmas käib sõda. Aastal 2022, 21. sajandil, siinsamas – Euroopa südames. Mitte ükski poliitiline triller ega ilukirjanduslik seiklusraamat ei tundu enam ebausutavana. Sest reaalsus on väljamõeldisest ette jõudnud. Tegelikkus on jahmatamapanev ja vastuvõetamatu. Nagu mingi halb unenägu.

Lähen igal õhtul magama, mõeldes Ukraina naiste ning laste peale, kuidas ja millistes tingimustes on nemad sunnitud veetma oma öötunde, mis peaksid olema mõeldud inimlastele puhkuseks ja rahuks. Igal õhtul panen pea padjale, muretsedes Ukraina meeste pärast, kes kaitsevad elu hinnaga oma kodumaad. Vabadust.

Just lugesin Helsingin Sanomatest ülevaadet, kuidas Ukraina naistel on stressi tõttu alanud sünnitegevus, kuidas emad oma enneaegsete beebidega seitse korrust mööda treppe alla pommivarjenditesse laskuvad, sest liftid ei tööta; nende beebide pead pole suuremad kui õunad ja on nutvate emade kaissu surutud. Lisaks arvukatele piltidele haavatutest ja põlevatest elumajadest, rääkimata strateegilistest objektidest, mida kõik maailma juhtivad infokanalid kogu aeg jagavad. Piltidest, mis on reaalsed ja mille õudust meie saame vaid ette kujutada.

See ettekujutamatu ning uskumatu tegelikkus paneb mind õhtuti muretsema ja päeval ka nutma. Ma usun, et ma pole ainus. Küünilisemad inimesed ütlevad, et me muretseme, kuna oleme sellele konfliktile lähemal ja kardame oma turvalisuse pärast. Et meie võime olla järgmised. Et me veel mäletame, millise naabri kõrval me elame ja milleks see naaber võimeline on. Isegi kui ta vahepeal oli kas nõrk või oma hundiolemust oskuslikult varjanud. Kaugemate maanurkade inimesi see lihtsalt ei puuduta nii isiklikult.

Olgu! Vahest ongi see nii. Vahest ongi see inimlik. Vahest olen ka ise samasugune. Ka mina pole tundnud samasugust hirmu, ärevust ega ka kaastunnet, kui olen kuulnud mõnest Aafrika riigi kodusõjast. See on kohutav asi, mida tunnistada, ma tean. Aga ma usun kaljukindlalt, et kõik inimesed maailmas on sõjavastased. On rahu poolt. Väikeste eranditega. Väikese erandiga. Erandiga, kes ei taha end ajalooraamatusse kirjutada kui lihtsalt üks tavaline korruptant, vaid kui keiser, kes püüdis taastada ajalooareenilt ammu kaotatud kurjuse impeeriumit. Erandiga, kes on lihtsalt inimlikult ja väiklaselt solvunud, et teda pole lastud suurte poistega ühise laua taha.

Kas nii lihtne see ongi? Ma ei tea, võib-olla. Ma pole pädev analüüsima ühe segase diktaatori mõttelõnga. Ei soovigi seda teha. Proovin temast mõelda vaid kui mingist suure tragöödia tegelasest. Kuid kahjuks pole tegemist näitemänguga ega väljamõeldud peategelasega selle sees. See kõik on tegelikkus. Hukkunud tütred, pojad, emad ja isad on tegelikkus. Inimesed pommivarjendites on tegelikkus. Paanika ja hirm on tegelikkus. Ja siis see solvunud Erand käitub nagu tavaline riiukukk, kes oma nõrkuse varjamiseks teeb selliseid mõrvarlikke tegusid? Kuidas küll toimib maailm nii ebaõiglaste seaduste järgi, et kõigest üks nõrk ja brutaalne inimene saab külvata miljonite teiste inimeste eludesse nii palju kurjust ning hirmu? Inimene, kellel pole õiget südant sees. Inimene, kes käitub ainult hundiseaduste järgi. Ka tema oli ju kunagi väike poiss, oli kellegi põlvel, sai loodetavasti kelleltki pai ja kalli. Või kas sai?

Ma ei tea, ma ei oska ega jaksa enam edasi tunda ega mõelda. Kõik mõtted jõuavad paratamatult Ukraina taeva alla, kus möllab torm, kõik tunded liiguvad ainult tumedatel aladel, kust mingit selgust ei paista.

Mõistan, et kokkuvarisemisest pole mingit kasu. Kui ajad on segased, vajame püsti püsimiseks usku ja lootust. Lootust, et me pole üksi, usku, et koos oleme tugevad. Me ju suutsime kunagi rahvusena loota ning uskuda koos. Muidugi võib väita, et me laulsime end vabaks ja et see juhtus tänu ajalooliste sündmuste koosmõjudele, soodsatele tingimustele. Et aeg oli lihtsalt küps. Et üks etapp oli paratamatult läbi ja me saime olla uue ajajärgu alguse tunnistajaks. Aga, kui oleksime lihtsalt passiivselt pealt vaadanud, kui me poleks kokku tulnud, näidanud üles oma tahet, uskunud ja lootnud koos, kas me oleksime täna siin, kus oleme? Vaba rahvas vabal maal.

Ei tea isegi miks, aga meenub järsku üks koolitunnist pärit lause: igale jõule mõjub vastasjõud. Ma olen füüsikas suhteliselt tuhm, juba mu emale ütles kunagi ammu tema füüsikaõpetaja: “Lill, teil on portselanist pea, see elektrit ei juhi!” Aga ma usun ja tahan loota, et kui kusagil on väga palju miinust, siis mingil müstilisel moel tekib sinna tasakaaluks palju plussi. Kuigi minu kui üksikisiku käed on tegudeks justkui seotud, siis midagi ma saan siiski teha – toetada Ukrainat erinevate annetuste näol, jagada infot, valida neid rahvaesindajaid, kes toetavad Eesti liikmesust NATO-s ja Euroopa Liidus. Sest nagu ütles Lennart Meri: “Mitte kunagi enam üksi!” Ja lõpetuseks, et end ja oma lähedasi rahustada, minna jalutama, sest päike käib juba kõrgemalt, keeta üks maitsev borš, praadida Kiievi kotlette, meisterdada üks magus zapekanka kisselliga ning veeta oma kallitega koos üks rahulik õhtupoolik täis tänu- ja kaastunnet. Lootuses ja usus.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (28)