Elisabet Reinsalu: oodates jõule

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Paar päeva tagasi hommikusöögilauas ütles tütar, et ta ootab juba jõule. “Nii ilus,” mõtlesin. Jõuluootus. Valguse-, koosolemise-, heade söökide-, kingituste-, jõuluvanaootus. Me kõik juba tahame seda. Rahu- ja lootusetunnet. Pikki hommikuid, kui ei pea kuhugi kiirustama, helgeid küllusepäevi ja mõnusaid õhtuid.

Maailm, milles täna elame, on paratamatult väga hapras tasakaalus, see muudab meele ärevaks ning tekitab igatsuse kindlustunde järele. Kui uudiseid lugeda või kuulata, ükskõik milliseid, siis rahutut meelt see küll ei vaigista. Pigem vastupidi, pind võib päris jalge alt kaduda. Hiljaaegu pidin äärepealt autoga kraavi sõitma, kui kuulsin raadiost pealkirja, mida Rahvusringhääling Postimehe kaudu edastas: “USA kaalub Vene agressiooni korral “tuumavõimalust””. Olen pärit nõukogude ajast, kus suur osa laste ja noorte haridusest võttis enda alla hirmutamine tuumarünnakuga. Ma ei kartnud lapsepõlves eriti mitte midagi, sest mind on kasvatanud eluterved vanemad ning ümbritsenud soojad, tasakaalukad ja vahel ka uljameelsed ning lõbujanulised täiskasvanud. Küll aga kartsin ma sõda. Ja just sellist, kus Ameerika ründab Nõukogude Liitu tuumapommiga. Need sõnumid sõjast ja pildid koledast kaabuga vanamehest, kes suur näpp püsti meie poole viibutas, ümbritsesid meid kõikjal. Seda nimetatakse lihtsaks propagandaks, ja ärgu tulgu keegi ütlema, et sellel pole mõju. Muidugi on. Mäletan pilte tuumaseenest, õppuseid, aja peale gaasimaski pähetõmbamist, varjendisse peitumist.

Samasugune mõju nagu nendel sõnumitel, mille keskel meieealised lapsena kasvasid ja täiskasvanud viibisid, on ka nendel kirjaridadel, mida tänapäeval meedia levitab. Ja vahest isegi suurem, sest infoküllus on kordades määratum ning pealkirjadest kaugemale enam nagunii keegi eriti ei jõua. Oskus ja tahtmine süveneda, veelgi enam – võime otsida allikaid, millele üks või teine kirjatükk viitab, on tänapäeval peaaegu et kadunud. Siiski, olen veendumusel, et ajalehti peab lugema, raadiot kuulama ja ka uudistesaateid vaatama, muidu on oht, et maailmavaade muudkui aina kitseneb nagu koonus, millest piparkookidele glasuuri peale pressida. Ja õnneks ei ela me enam sellises riigis nagu mu lapsepõlves.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (19)