Olles veidi rohkem kui kaks kuud linnas ainult oma veloga sõitnud, olen avastanud nii mõndagi iseenda ja teiste kohta. Näiliselt väike muudatus toob kaasa nihke ka hoiakutes, käitumises ja meeleolus.
Ma olen alati armastanud jalgrattasõitu. Kuna olen pärit aastast 1976, on mu kasutuses olnud mitmeid tolleaegseid rattamudeleid. Mõni neist mu vanema õe pärand, aga sellest hoolimata on need mind hästi ja laitmatult teeninud.
Sõitma õppisin väikese tumekollase Zaitšikuga, mille külge käisid ka abirattad. Siis tuli helesinine Školnik, mille sõitsin lausa tükkideks, kihutades ja kukerpallitades sellega mööda Lahemaa metsateid, pannes külje maha kord kruusal, kord asfaldil ning tagatipuks lennates sellega ka kõrges kaares Loo jõkke, mis lõppes õnneks ilma luu- ja kondimurdudeta. Järgmine “vokk” oli oranž Ereliukas. Ma ei mäleta täpselt, kust see osteti, küllap kauplusest Dünamo, aga see oli mu esimene päris oma ratas. Ta lõhnas veidi imelikult, oli õline ja osadest kohtadest kaetud pruuni jõupaberiga. See oli nii-öelda pulgaga ratas, mis oli veidi kaardus, ning nägi mu meelest eriti šikk välja. Sellel rattal õppisin ise ketti peale panema, kumme vahetama, ja kui suvilanaabritest poisid näitasid mulle kord, kus asuvad kuullaagrid, olin müüdud! Sestpeale kopsisin haamriga lihtsalt nalja pärast aeg-ajalt pedaalid lahti ja uurisin neid imelisi kuulikesi, mis mu vahva raudhobu liikuma panid. Väikeses nahkses sadulakotikeses oli mul riidenartsu sees peidus ka tilluke õlipudel, kust sai laagritele määret peale niristatud. Kes teab, kui elu oleks läinud teisiti, äkki oleks minust saanud hoopis mehaanik!
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (32)
