Kunagi ammu, kui ma olin veel väikene, vedasin endaga igale poole kaasa üht valget kaustikut. Selle peale oli kirjutatud “Minu mõtisklused”. Mida ma sinna täpselt kirjutasin, polegi nii tähtis. Ju see oli segu läbielatud sündmustest, näpuotsaga unistusi ja veidi kujutlusvõimet lisaks. Olin selle kaustiku olemasolu peaaegu et unustanud. Ent hiljuti, ühe meeldetuletusega seoses, hakkasin selle peale uuesti mõtlema. Mäletan, et kirjutamine täitis mind rahu- ja rõõmutundega, sättis paika mu lapsepõlve- kui ka täiskasvanuelu jooned ja rütmid. See tegevus on pakkunud mulle tröösti ja lohutust; murede ja mõtete lahti kirjutamine on aidanud näha paremaid perspektiive ja korrastanud sihte.
Täitsin seda kaustikut nii koolivaheajal Lahemaa rannaliivadel, talvel Mustamäe linnakodu aknalaual, kevadel vanavanemate maakodu lakas kui ka vahel sügiseti salaja koolitundide ajal. Selle kaustiku veidi kollakaks kulunud leheservadel on mõnes kohas ka sinise pastakaga tehtud kritseldusi ja veidi naiivseid joonistusi, mis meenutavad siuge, teokarpe ning algelisi optilisi kujundeid. Tänu sellele kaustikule hakkasin mõtisklema joonte, voolude ja teekondade üle, mis meid defineerivad, üksteisega seovad ja läbi elu kannavad. Mis meid kujundavad. Eluliinid, mõtteliinid, mäluliinid; bussi- ja trolliliinid, raudteeliinid; elektriliinid, telefoni- ja telegraafiliinid; metsasihid, põlluvaheteed, rannarajad; elujooned ja suuremad sihid.
Meenub, et kord leidis üks mu täiskasvanud sugulane selle kaustiku ja ilmselt heitis sinna ka põgusa pilgu. Ju olin oma kalli varanduse kogemata laokile jätnud. Ma ei saanud täpselt aru tema muigest ega silmavaatest, kui ta kaustiku mulle tagasi ulatas. Kas oli selles kerget üleolekut või isegi pilget? Mäletan, et see tekitas minus segadust, piinlikkust ja veidi enesehaletsustki. Ega need mõtted polnudki ju kellelegi lugemiseks ega jagamiseks, pigem oli tegemist ühes õrnas eas noore inimese eneseotsingute ja väljendusvahenditega. Praegu, veidi elukogenumana tagasi vaadates näib, et sugulase pilgus polnud pilget, vaid pigem kavalat vandeseltslaslikkust. Justkui oleks mindki klubisse vastu võetud. Sest suur osa mu perekonnast on ühel või teisel moel seotud loomingulise eneseväljendamisega. Isegi need, kes on praktilisemate erialade peal, on verbaalselt väga võimekad ning vaat et loomingulisemadki kui need, kes loominguga otseselt seotud.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (32)
