Elisabet Reinsalu: kuhu on kadunud leebe ebatäiuslikkus, kuldne kesktee?

Ükskõik kui palju on segadust ja vastuolusid, kui ebakindel võib olla homne, aga ühes asjas võin vähemalt olla veendunud - praeguseks piisab. Foto: Shutterstock.

On selline äraspidine aeg. Talv pole veel päriselt käes, ent suvigi raatsi veel kuidagi lahkuda. Eramajade aedades õilmitsevad siiani lilleamplid ning sotsiaalmeedia lokkab tomati- ja vaarikasaagi piltidest. Jah, ühtpidi oli täna hommikul ninasõõrmetes tunda juba lähenevat lund, aga teistpidi lubatakse nädalalõpuks juba nullist päris palju kõrgemaid soojakraade.

Näib, et sarnane vastuolulisus väljendub praegu ka üldisemalt inimeste vahel. Kui veidi jälgida, mis toimub meedias või eriti just sotsiaalmeedias, siis jääb paratamatult silma, et enam ei pea kõik olema lihtsalt suurepärane, vaid lausa ülisuurepärane. Hunnitu, oivaline, võrratu! Toimub pidev täiuslikkuse ihalemine!

Ühtpidi on see ju väga tervitatav – soov end pidevalt utsitada ning paremaks muuta. Soov areneda ja kasvada. Aga kas selline tarve olla pidevalt parim ei loo just pinnast pidevaks enesepiitsutamiseks? Ei anna alust haiglaselt madalaks enesehinnanguks? Ei võimalda rahulikult kasvada ega areneda, ükskõik mis staadiumis oma elus siis ka ollakse? Kas ma ikka toitun tervislikult, äkki ma tarbin liiga palju magusat; kas ma liigun piisavalt, kas ma arendan arukalt oma meelt ja keha, kas ma magan ööpäevas vajalikud tunnid; kas ma näen välja jätkuvalt noor, mitte liiga vana; kas ma olen mitte lihtsalt hea ema, vaid suurepärane ema oma lastele? Kas olen ikka läbi lugenud kõik käsiraamatud, juhtnöörid, blogid, kuulanud ära kõik podcast’id, jälginud kõiki juutuubereid ja mõjutajaid? Paarisuhetest, lastekasvatamisest, keskealisusest, inimeseks olemisest? Kuni selleni välja, et kas ma ikka kannan “õiget” marki tosse ja ostan “õigest” kauplusest tooteid? Tundub tuttav? Mulle küll. Jookseme perfektsuse järele ja piisav on ainult parim!

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (18)