Kui täiskasvanud inimesed käituvad ainult uue eesti vanasõna järgi: “Kus tegijaid, seal virisejaid”, siis on küll miskit korrast ära.
On suvelõpp pealinnas. Puhkused on paratamatult läbi, uued tööd ja teed algamas. Tunnen end nagu lapsepõlves, kui mingi seletamatu sõgeduse tõttu hakkasin juba poolest lõikuskuust alates kooli algust ootama. Vist olen liiga kaua puhanud. Olgu, kuidas on, aga eks selline rõõmus rahutus ning mingi uue eelaimdus kuulu ju vältimatult sügise sünni juurde.
Astun rongi pealt maha. Ei, need pole rahvarohke ja räpaka metropoli tänavakivid, mida mööda mu jalakesed rahulikult kodu poole sammuvad. See on Vana-Kalamaja tänav uues kuues. Vaikse kodulinna vastremonditud värske sile sillutis. Kivid, mida on nii palju kirutud; tänav, mida oma lühikesest elueast vaatamata on juba põhjalikult sõimurahega üle valatud. Teotatud tee. Mina aga näen hoopis midagi muud: lapsi, kes sõidavad ratastel või mängivad; täiskasvanuid, kes on tulnud õhtusele jalutuskäigule või jooksuringile; inimesi, kes lihtsalt kogunevad vestlema, istuma, koos aega veetma. Tallinna kõige ilusamat ja elusamat tänavat. Linnaruumi, kus on lahedust kõigile. Ka autojuhtidele. (Olgu vahemärkusena lisatud, et antud tee-ehituse juures puid maha ei võetud; vastupidi, puid istutati lausa juurde.)
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (34)
