Osutasin hiljuti ühe pisukese teene ja puutusin kokku sellise kõigile tuttava inimliku nähtusega nagu tänamatus. Selgus, et olen hellatundelisem, kui ise olen arvanud või teistele pealtnäha paistab.

Ei midagi märkimisväärset, kuid panin siiski ühest palvest lähtuvalt tööle n-ö inimketi, kus iga lüli pidi tegema midagi tavapärasest erakorralisemat. Ent suure üllatusena ei poetunud selle eest ühtki tänusõna, rääkimata mõnest materiaalsest kingist või vastuteenest. Mitte et ma oleksin seda viimast päriselt eeldanudki, oleks piisanud ühest “aitähist”.

Praegust maailma olukorda arvestades pole see teab mis suur katastoof. On tähtsamaid asju ning suuremaid muresid siin ilmas, mille pärast südant valutada või pead murda. Isiklikult olen küpsedes õppinud, et ei pista enam vinguma, kui asjad inimeste vahel viltu veavad. Arusaamatusi või kokkupõrkeid tuleb ikka ette, eriti nendega, kes on lähedased. Ja üldiselt pean end tugevaks tüübiks. Pole ma mingi viripill, kes inimlike nõrkustega põrkudes ikka ja alati oimetuks tardub. Kuid vahest siiski? Ning mis siis veel saab, kui tegemist ei ole su sõbra või pereliikmega, kes mähkunud teatavasse kaitsvasse rüüsse, mistõttu nende eksimustele oleme juba eos, suuremal või vähemal määral, sunnitud läbi sõrmede vaatama, vaid, nagu konkreetsel juhul, lihtsalt tuttava inimesega. Kuid siiski, teene osutamisel me eeldame teatavat laadi käitumist, kas pole?

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (34)