Eestlase jaoks pole vist rutiinivabamat aega, kui meie üürike suvi. Mida kõike tahaks teha ja kuhu tahaks jõuda! Tahaks nautida suve täie rinnaga, haarata seda kõigi oma meeltega, teha seda päeval ja öösel.
Suvi on paljude jaoks meist kui sadadest eredalt veiklevatest kildudest koosnev mosaiik. Neid kilde annab sügiseõhtutel peos hoida, vaagida ja meenutada. Need on soojad ja helged killud, lõkke-, mere- ja heinamaalõhnased.
Killud on eredad, veiklevad, teravad. Hea, kui killud ei jääks ainult kildudeks. Hea, kui neist saaks kokku üks tervikpilt. Hea, kui meie ise selles elamuste pillerkaaris kaotsi ei läheks – et me ei pudeneks laiali kõigi nende emotsioonide ja hetkede virrvarris. Sest tuhat veiklevat kildu on ju toredad küll, aga sisimas tahaks me ikkagi hoomata seda, mis on päriselt – mis on kõigi nende kildude taga olev tervikpilt, kõigi meie elamuste ja tormamise tähendus.