Annika Laats: mõrade tähtsusest & ilust

Eestlase jaoks pole vist rutiinivabamat aega kui meie üürike suvi. Mida kõige tahaks teha ja kuhu tahaks jõuda! Tahaks nautida suve täie rinnaga, haarata seda kõigi oma meeltega, teha seda päeval ja öösel.

Suvi on paljude jaoks meist kui sadadest eredalt veiklevatest kildudest koosnev mosaiik. Neid kilde annab sügiseõhtutel peos hoida, vaagida ja meenutada. Need on soojad ja helged killud, lõkke-, mere- ja heinamaalõhnased.

Killud on eredad, veiklevad, teravad. Hea, kui killud ei jääks ainult kildudeks. hea, kui neist saaks kokku üks tervikpilt. Hea, kui meie ise selles elamuste pillerkaaris kaotsi ei läheks – et me ei pudeneks laiali kõigi nende emotsioonide ja hetkede virrvarris. Sest tuhat veiklevat kildu on ju toredad küll, aga sisimas tahaks me ikkagi hoomata seda, mis on päriselt – mis on kõigi nende kildude taga olev tervikpilt, kõigi meie elamuste ja tormamise tähendus.

Mõnikord pole me aga mitte lihtsalt killustunud, vaid täiesti kildudeks. Vahel sõidab meist keegi raskelt üle, vahel hõõrume ennast ise puruks. Me ei leia ennast enam üles, me ei jaksa end enam kokku võtta. Kas keegi tuleks ja korjaks kokku mu tükid, kas keegi lapiks mind uuesti kokku?

Jaapanis harrastatakse juba sajandeid käsitöötehnikat, mille nimeks on kintsugi – eesti keeles võiks vist öelda ,,kuldparandus’’. Kui üks väärtuslik anum, keraamiline vaas või vaagen kildudeks kukub, pannakse see tükkidest uuesti kokku. Muidugi mitte võluväel, mitte nõnda, et praod nähtamatuks muutuksid. Aga purunenud servi ei liimita kokku mitte kiti või momentliimiga, vaid lakiga, millele on lisatud kullapuru.

Mõrad ja praod saavad kildude kokku liitmisel erilise särava läike ning kogu anum on otsekui uus, teistsugune ning ehk veelgi kaunim ja väärtuslikum kui enne.

Iga taastatud, kuldsete murdejoontega anum räägib selget keelt: jah, ma olen puruks läinud, ma olen haiget saanud ja mitmest kohast katki. Ma olen palju üle elanud. On võtnud aega, et uuesti terviklikuks saada. On nõudnud suurt vaeva, et olla taas selline anum, mida saab täita – mis suudab vastu võtta ja hoida. Aga just kõik see läbielatu teeb mu ainulaadseks.

Leonard Cohen tõdeb oma laulus Anthem: “There is a crack, a crack in everything.” Me kõik oleme mõrased. Kogu see maailm, mis võib küll kaunil suveõhtul tunduda täiuslik, on mõrane, pragusid täis. Mitte ainult Hamleti aeg, vaid kõik maised ajad on liigestest lahti. Ühe mõrad paistavad rohkem välja, teise fassaad näib laitmatu, aga kilde ja pragusid on meis kõigis.

“There is a crack, a crack in everything. That how the light gets in.” Läbi meie mõrade saab valgus sisse tungida. See on valgus, mis kingib lootust ja julgust edasi minna. See on selgusttoov, tervendav valgus. See valgus lubab leppida iseenda ja katkise maailmaga, katkiste inimeste ja olukordadega, aga see valgus annab ka jõudu püüelda tervema ja parema maailma poole. See annab julguse uskuda ja loota ja armastada, isegi kui see armastus on mõrane ja pragusid täis.

Siin on mu killud: mu rõõmsad ja kurvad, mu erksad ja tuhmid. Minu elu killud. Ja siin on mu mõrad, mis räägivad mu kukkumistest ja murdumisest, mu praod, mis kõnelevad mu eksimustest ja valust, mida ma olen põhjustanud. Siin nad on – mõned paranenud, ehk isegi kuldse liimiga kaetud, mõned ikka veel valusad ja marraskil. Ma ei taha neid varjata ega peita neid petliku fassaadi taha. Ma olen habras ja mõrasid täis, ning läbi nende mõrade saab valgus sisse tulla. Ja läbi nende mõrade võib valgus jõuda uuesti välja, teiste mõranenuteni.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (11)