Suuremeelsus on intelligentsuse märk ja andjad on kui tõusuvesi, mis tõstab kõiki paate korraga.
2010. aastal otsustas Costa Rica diplomaat Christiana Figueres teha midagi, mida paljud pidasid võimatuks. ÜRO oli määranud ta juhtima kõnelusi, mille eesmärgiks oli saavutada ülemaailmne kokkulepe kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Ta pidi saama ühte paati 195 riiki ning üks suuremaid väljakutseid selles oli Saudi Araabia. Kuna nende majandus sõltus nafta- ja gaasiekspordist, olid nad vägagi motiveeritud sellest ka edaspidi tulu saama, mitte oma süsinikujalajälge vähendama.
Olukorras, kus jagatav pirukas on nii suur nagu ta on, satuvad inimesed tavaliselt paanikasse ja neile tundub, et ressursse napib. Kriisiolukorras teeme me sageli kõik selleks, et kaitsta eeskätt iseennast. Praegu näeme seda eriti selgelt: viimaste nädalate jooksul oleme näinud, kuidas tagavara kogujad tassivad kokku tuhandete pudelite kaupa käte desinfitseerimisvahendit ja levitajad eiravad hoiatusi hoida füüsilist distantsi, mis on vajalik, et vältida riskirühmade nakatumist. Oleme näinud, kuidas poliitikategijad on hädaabifondide jagamisel kitsid. “Sul on valida, kas anda või võtta, ja enamasti tuleb võtta,” ütles president Trump 2015. aastal oma läbirääkimisfilosoofiat kokku võttes. “Enamasti tuleb võtta.”