„Praegu käib sõda Ukraina kõige lumpeniseeritumas maakonnas,“ seletab hiljem üks Kiievi intellektuaalist sõber. Pealinnast tundub ääremaa alati veidi kahtlane. Kuid ikkagi, kes nad on, keda me seal aitame?

Sõitsime Bahmuti poole jagama Slava Ukraini ”Lootuse jõulude” abipakki. Sel teel ma nägingi esimest korda väljaspool Kaitseväe polügooni, kuidas mürsk paiskus vastu maad ja tõstis ülesse tolmupilve. Hetkeks oli plahvatuses näha ka heledat välgusähvatust. Kõik see toimus teest omajagu kaugel. Ukraina lagedatel väljadel võid ju näha ka 5-6 km kaugusele. Seetõttu ei tekitanud plahvatus erilisi emotsioone. Roolis istunud 93. brigaadi sõdur aga ei pööranud ühele kaugele mürsule üldse mingit tähelepanu.

Meie seltskond jagunes kaheks. Johanna ja Hennadi juhtimisel läksid kaks masinat Bahmuti, aga mina Tšassiv Jari. Kummalised nimed neil asulatel seal. Hommikut alustasime kell 5 ja see oli juba abi jagamise mitmes päev. Ikka nii, et varahommikul Dniprost välja ja hilja õhtul tagasi. Öösel laaditakse vahelaos järgmiseks päevaks autod jälle täis ja taas sõidab kolonn välja. Eestlasi on umbes 10-liikmelises  seltskonnas ainult 3. Samas on tegu Eesti raha eest ostetud abiga.

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (56)