Elisabet Reinsalu: kas tõesti suudab inimene endale kõik ära põhjendada, ka kõige julmemad teod?

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Pea on tühi, mõtteid pole. Süda on raske, meel väljapääsmatult kurb. Isegi viha oleks praegu hea, ent ka see inimlik tunne on mulle oma selja keeranud. Tunnen vaid ängi, jõuetust, lootusetust.

Kogu maailma on raputanud nädalavahetusel pildid Vene sõduritest maha jäänud Ukraina küladest ja asulatest täis kõige jõhkramat ebainimlikku barbaarsust. See, mida nendelt piltidelt näeme, on roim, süütute inimelude tahtlik tapmine, genotsiid. Kuidas saab sellise koletu elajalikkuse kohta külmalt nentides õlgu kehitada: “On ju sõda, sõjapidamise reeglid on juurdunud II maailmasõjaga ning tegemist on lihtsalt põletatud maa taktikaga”? Ma ei mõista seda. Kas tõesti inimkond ei ole millestki mitte midagi õppinud? Inimeste sugu on ju selleks küll piisavalt kaua elanud ja kõike kogenud? Ikka ei suuda ma uskuda, et säärane kurjus saab võrsuda, levida, oma juuri ajada. Kuidas on see võimalik? Kust see tuleb?

Jah, olen naiivne, kergeusklik idealist. Mina olengi just see sinisilmne liberaalse maailmavaatega inimene, kelle lihtsameelsuse kallal praegu pidevalt igal pool hambaid teritatakse. Kes usub ja loodab, et meie maailm on olnud edukas just seetõttu, et inimene pole teisele inimesele hunt. Et tegelikult on inimesed ilusad ja head.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (24)