Jazzkaare fookuses. Jaak Sooäär 50: Eesti jazzi tase on kõrgem kui kunagi varem!

Jaak Sooäär. Foto: Kaupo Kikkas

Jaak Sooäär, Eesti jazzi üks eestvedajaid nii kodus kui rahvusvahelisel areenil, tähistab Jazzkaarel oma 50 aasta juubelit ansambliga Eesti Keeled ning koos Riho Sibula ja Vaiko EplikugaTõnu Pedaru vestles kitarristiga muusikast, õpetamisest ja lähenevast juubelist.

Selles, et sündisid pool sajandit tagasi aprillis, saab vist süüdistada või pigem tänada sinu vanemaid – aga muusikuks ja kitarristiks saamisel, keda või mida selles asjas kiita või süüdistada?

Ma arvan, et esimene kitarristist eeskuju oli Andres Põldroo. Tema soolod Rock Hotellis muutsid mu elu. Aga peasüüdlane on kindlasti mu vanem vend Jüri, kes ise trummi mängis ja mitmesugust muusikat koju kuulata tõi – peamiselt rocki, aga mingist hetkest alates ka jazzrocki, millest hiljem edasi jazzini jõudsin. Samuti avas Jüri ETV töötõend Linnahalli tagaukse, tänu millele nägime mitme aasta jooksul ära enamuse seal toimunud olulisematest kontsertidest. See kõik oli mulle tähtis ja mõjutas edasisi valikuid muusika kasuks.

Sinu muusikukskujunemisel on oluline osa koolil ja haridusel. Saan ma õigesti aru, et olid esimene eestlane, kes sai ka jazzmuusika kõrghariduse – Kopenhaagenis 2001? Päringi just, et on ju neidki, kes ütlevad, et andekad muusikud, eriti popmuusikas, võivad ka ise õppida ja muidugi on maailmas neid, kes selliselt ka läbi löönud. Aga – mida annab selline pikk koolitusprotsess? See ei ole ju pelgalt koolipingi nühkimine? Ja selge see, et sinu haridus annab sulle võimaluse töötada ka muusikaõpetajana ning tänagi juhtida Muusikakadeemia jazziosakonda? Muusikul, eriti väikses Eestis, on ju hea, kui ka sobivat päevatööd ja tulu oleks?

Loomulikult on palju selliseid suurkujusid, kes ei ole tundigi koolis käinud, aga nemad on oma hariduse saanud kuskil mujal. Jazz- ja rockmuusikast rääkides on see enamasti olnud lava, mis ju ongi parim õpetaja. Reeglina oli neil juba üsna noores eas selja taga sadu, võib-olla tuhandeid esinemisi ning kui kaasmuusikud inspireerivad ja muusika arendab, siis toob see ka tulemust. Võime mõelda kasvõi biitlite teekonnale enne kuulsaks saamist või paljudele hilisematele jazzitähtedele, kes noorest peast sattunud pikemaks ajaks mõne tuntud muusiku tuuribändi.

Kui sedalaadi massilist esinemisvõimalust ei ole, siis pakub kool hea alternatiivi arenemiseks. Praegu on ajad teised kui näiteks 1950ndatel või 60ndatel, kus elusat muusikat mängiti palju rohkem. Lisaks annab hea kool mitmekülgset haridust, mis pika muusikutee jooksul kasulikuks võib osutuda. Kõrge, aga tihti lühikeseks jääv tähelend popimaailmas ja elukestev karjäär muusikas on kaks täiesti eri asja, mis nõuavad ka erinevat ettevalmistust.

Ja ilmselt soovitad kõigil noortel veidi aega võimaluse korral end väljamaal tuulutada, oma maailmapilti avardada ja elukogemust rikastada? Mida veel välismaa koolis olemine annab? Kontakte?

Jah, ka oma tudengeid ajan vahel peaaegu vägisi välismaale vähemalt vahetusõpilaseks, et ära käia ja natuke ennast ning Eesti muusikamaastikku kõrvalt näha. Kontaktid on muidugi täiesti eraldi teema, koolist jäävad need sageli aastateks või isegi terveks eluks. Kes kooli ajal Eestist välja ei lähe, sel on ka raskem hiljem välismaal midagi tekitada.

Oled esinenud, koostööd teinud tohutu hulga muusikutega pea kogu maailmast. Mitmetega ka pikemalt, aga nendest kamraadidest peaks lausa eraldi rääkima. Aga on ka põgusamaid kokkupuuteid säravate muusikutega, mida need on andnud? Vaatasin, kasvõi Tony Allen, afrobeat’i pioneere, keda isegi rajult palju kuulanud olen, tegi ka poolõnnetul või õnnelikul kombel siin ühe töötoa, kus osalesid. Kas selline põgus trehvamine ka midagi annab, tuli mingi zeni-välk või sähvatus ära?

Tony Alleni kontsert Rock Cafes jääb meelde. Euroopat tabanud lumetormi tõttu jõudis ta Tallinna ainult koos rütmikitarristiga, ülejäänud muusikud jäid kuhugi lennujaamadesse toppama, ning nende asemele kutsuti kähku muusikuid Eestist. Tony ja kitarrist laulsid meile partiid ette, panin need nooti kirja ning kontsert läks ladusalt. Ostsin tema selle hetke värskeima plaadi, kus kõlasid samad lood ja erilist vahet meie kontserdiga polnudki, gruuvid ja fiiling olid täpselt samad.

Endast paremate ja kogenumate muusikutega mängimine on alati õpetlik.

Tihti on see lausa füüsiline kogemus, kuna tippmängijate energia laval on väga intensiivne. Nad ei jää sind ootama, sa kas lähed sellega kaasa või sinust sõidetakse teerulliga üle. Ja selleks, et kaasa minna, pead endast maksimumi ja vahel veel enam välja panema.

Need, kellega pikemalt koostööd oled teinud – mis see on, mis peamiselt koos hoiab? Kellega see klapp on olnud parim?

On muusikuid, kellega klapib kohe esimesest silmapilgust, ei pea midagi arutama või seletama, kõik on selletagi selge. Selliseid sidemeid tasub hoida ja arendada ning nendel põhinevad ka minu pikema ajalooga ansamblid. Üldiselt võib öelda, et viimased paarkümmend aastat ma polegi peaaegu kellegagi mänginud, kes ütleks teistele muusikutele, mida või kuidas peab tegema. Kui juba mängima kutsutakse, siis sellega kaasneb usaldus, et kõigil osalejatel on enda väljendamiseks vabad käed.

Oled heade venelastest muusikutega palju mänginud… Kas tead, oled suhelnud, mida nemad praegu sõja ajal mõtlevad?

Neil on väga raske, šokk on tugev.

Oled teinud hunniku plaate – arvestades kümneid ja kümneid, kus oled mänginud kas suurema või väiksema sisendiga, on sul ka mingid erilised lemmikud?

Jazzkaareks ilmub kirjastusel Read 30 laulu ja looga noodiraamat minu erinevate bändide repertuaarist. Teatud mõttes sisaldab see kogumik mu lemmiklugusid eri aegadest ning stiilidest.

Alati on kõige aktuaalsem ja parem see, mis just käsil. Viimastel aastatel olen kõige rohkem panustanud triosse Ara Yaralyani ja Markku Ounaskariga. See on pealtnäha tavaline jazztrio, aga meil on oivaline klapp ja vähemalt minu arvates päris sedalaadi teist kitarritriot maailmas ei leidu. Kuulajad on meie muusika hästi vastu võtnud, aga nad ilmselt ei kujuta ette, kui läbipõimunud koostöös trio muusika tekib.

Ja päris sada protsenti sooloplaati – kas sa polegi teinud?

Mulle meeldivad bändid. Tehakse midagi koos pikema aja jooksul. Ja kuigi ma olen enamust oma bände ise vedanud, siis ikkagi pole need olnud päris minu soolod, muusika on valminud mitme peale. Ja see inspireeribki – enda ideid ma juba tean, aga partnerite antud impulss võib kogu protsessile täiesti uue ja värske suuna anda.

Jazzkaarel siis Eesti Keeled?

Eesti Keeled on eriline teema minu kirjul muusikuteel. Me tegutsesime aktiivselt päris kaua ja see bänd kuidagi kulges ülimõnusalt. Me kõik oleme nii natuurilt kui stiililt täitsa erinevad, aga Eesti Keeled võimaldas endaks jäädes mingis ühisosas koos tegutseda, mis pakkus ohtralt inspiratsiooni ja rõõmu. Ning nüüd, kui oli vaja otsustada, mida juubeliks teha, siis tundus, et võiks korraks vaadata tagasi ja selle bändi jälle kokku kutsuda. Jaak Johansoni 50. sünnipäeval mängisime samuti juhtumisi Eesti Keeltega Tartus Vanemuises ja pärast seda oli meil väike mõnus pidu Genialistides alumise korruse baaris. Jaak oli ääretult eriline ja tegi ümbritsevate inimeste olemise kergeks ning selgeks, tema mälestuseks tahaks Eesti Keeltega laulda ja mängida.

Sul on selgelt välja joonistuv huvi ületada oma loomingulistes otsingutes, muusikas žanri ja stiili piire, nii et kust see algtõuke on saanud, kas oma muusikalise maitse ja huvi laias diapasoonis või on sul lihtsalt mingid oma kaanonid, mille järgi tegutsed?

Ma jõudsin juba varakult tõdemuseni, et on ainult kahte sorti muusikat: head ja halba. Seetõttu ei ole žanripiirangud mulle tähtsad olnud ning vähemalt viimased kolmkümmend aastat on enamus mind huvitavat muusikat juhtunud just traditsiooniliste stiilide vahel. Ma arvan, et ainult üht asja tehes muutub see pikapeale tüütuks, seetõttu on tore teha erinevaid asju. Nii püsib suhe muusikaga värske.

Mis seisus on sinu meelest Eesti jazz või üldse meie muusika, kas on kriisis või on küllalt sära?

Ma arvan, et paljuski on Eesti jazzi tase kõrgem kui kunagi varem. Selleks, et püramiidi tipp kõrgemale sirutuks, on vaja kriitilist massi lisada ja ka selles mõttes on hariduse olulisust võimatu ülehinnata. Koolid toodavad teatud hulga muusikuid, kellest parimad jõuavadki kaugele ning keskmikud aitavad kohapeal protsessi edasi viia.

Omal kodus tütar ka muusikuks kujunemas?

Tema valikutest on veel vara rääkida. Ta mängib kitarri, aga eks ta otsustab ise, millega soovib oma elu sisustada.

50 on täis kerinud, aga elu näitab, et muusikud mitte ainult et võivad elada pikalt, aga ka tegutseda, pilli mängida, pea lõpuni välja. Aga sina oled jõudnud siianigi küll palju teha, lisaks loomingulisele viljakusele ja koolidele, õpetamistele oled veel Jazzliidus tegutsenud – kas ongi nii, et kes teeb, see jõuab? Aga sa oled ju ka sportlik, käid suusatamas?

Ma arvan küll, et jõudmiseks on vaja teha. Tuleb lihtsalt pihta hakata. Sportlikuks ma ennast ei pea, aga natuke liigutada pole paha. Suusatajana olen kõige kehvemate hulgas päris kõva tegija.

Festival Jazzkaar 2022 toimub 24. aprillist 1. maini ning Jaak Sooääre 50. sünnipäeva tähistatakse koos ansambliga Eesti Keeled, Riho Sibula ja Vaiko Eplikuga kitarristi õigel sünnipäeval, 25. aprillil Vabal Laval Tallinnas ning mõned päevad enne seda, 22. aprillil Tartus Eesti Rahva Muuseumis.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.