Käisin hiljuti “Luikede järve” vaatamas. Vana arm ei roosteta.
Olen kunagi väiksena balletikoolis käinud ja unistanud “luigeks” saamisest. Minu käekäik läks aga paratamatult teisiti – luigena ma üle lavalaudade ei liugle, kuid eluvool vedas mind ometigi teatrisse. Lisaks oli esimene teatrielamus, mida lapsepõlvest mäletan, just seesama “Luikede järv”. Kui kurjuse kehastus, Rothbart, lavale ilmus ja imekaunid graatsilised luiged ta mustale tiivalöögile allusid ning kõiki inimlikkuse hingekeeli helisema panev Tšaikovski muusika kõlama hakkas, olin müüdud.
Kui mu vanemad viieaastase tütre veel pärast etendust lava taha viisid, siis teadsin raudkindlalt, et sinna võlumaailma tahan kunagi kuuluda. Rääkimata sellest, et see oli suursündmus, kui lavale tuli Kaie Kõrb. Raske on seda tunnetetulva, mis mind päris mitukümmend aastat tagasi valdas, sõnadesse panna. Isegi praegu, neid ridu kirjutades ja seda elamust meenutades suudan endale kananaha ihule meelitada. Kaie Kõrb ei tantsinud kunagi lihtsalt samme ega sooritanud keerulisi elemente. Tehniline täpsus oli tema loomingus nagunii iseenesestmõistetav. Ta tantsis lugu luigeks muudetud naisest, tehes seda sellise usutavuse, läbielamise ja pühendumusega, nagu oleks ta osa psühholoogilise sõnateatri või mõne filmi peenemast pärlist.