Elisabet Reinsalu: püha kohvijoomine

Foto: Shutterstock

Inimese kohta, kes esiotsa oli autosugestioonide suhtes pehmelt öeldes skeptiline, võin kinnitada, et need tõesti ka toimivad.

On tavalise töönädala teine pool. Õues on sügis. Lõpuks ometi – parasvöötlane minus tõstab pead ja rõõmustab – hommikud on viimaks karged, päevad sombused ja õhtud hämarad. See annab justkui ametliku loa kodus küünlaid põletada, unistada, iseendasse vaadata, mediteerida. Tegeleda tavalisest argipäevast kõrgemale ja sageli kättesaamatuks jääva toredusega. Mida igaüks endale lubada ei saagi.

Õnneks muudab säärane atmosfääri olek siin põhjapoolkeral ka töötegemise lihtsamaks. Ei teki kiusatust ega igatsust looderdamise järele. Kuna minu tööpäevad aga algavad üldjuhul kell 11 hommikul, siis mul on voli veeta „pikki hommikuid“. Ei kujutagi oma elu ette ilma nende hädavajalike tundideta, et päeva alustuseks vaimu ja keha häälestada. End elutoiminguteks vaimselt ette valmistada. Ent selleks vajan oma hetke. Keegi ei tohi mind segada mu kohvijoomise juures. See on püha moment, mil korrastan oma mõtteid, sean end päevaks valmis, hoolitsen iseenda eest nii väliselt kui ka sisemiselt. Umbes samasugused toimingud leiavad aset õhtutundidel. Kuna mu tööpäevad lõpevad sageli siis, mil teiste inimeste peakesed juba pehmetele patjadele vajuvad, siis mina veel uinuda ei saa, sest etendusejärgne veres voolav adrenaliin ja üleüldine eufooria sähvakas on veel sees. Siis on jällegi hädavajalik möödunud päevast väikesi kokkuvõtteid teha, tänulikkust harjutada. Ikka selleks, et päeva paineid mitte endaga kaasa vedada. Et vaim saaks puhata ja keha taastuda.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (28)