Rein Veidemann: me peame oma aeda harima. Hortus Litterarum Estonicum

Rein Veidemann. Illustratsioon: Toon Vugts

Pühenduslugu saja-aastasele Eesti kirjanikkonna ühendusele, Eesti Kirjanike Liidule.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Kui Eesti taastas 1991. aastal oma riikliku iseseisvuse, siis vallandus ka tormiliselt era- või rühmaalgatuslik tegevus. See puudutas kirjastamistki, mis sinnani oli olnud, nagu enamasti kogu vaimuelu korraldus, üksnes okupatsioonivõimu, täpsemalt Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja selle Nõukogude Eesti “harukontori” (EKP) ainupädevuses. Tõsi, 1985. aastal Gorbatšovi algatatud perestroika tuules rebenema hakanud nõukogude režiimi esimeseks vabaettevõtluse pääsukeseks oli juba Heino Kiige (1927–2013) 1987. aastal asutatud kirjastuskoperatiiv Kupar, mis ühe esimese raamatuna avaldas 1988. aastal Kiige enda, varem tsensuuri kinni jäänud küüditatute elu kujutava romaani “Maria Siberimaal”. Sellele järgnes samal teemal kirjutatud Arvo Valtoni “Masendus ja lootus” (1989) ning Raimond Kaugveri (1926–1992) “Postuumselt rehabiliteeritud” (1990), mille fookuses oli küüditatute saatus pärast vabanemist. Suursündmuseks kujunes ka Paul-Eerik Rummo seitseteist aastat tsensuuri tõttu varjul olnud luulekogu “Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972” avaldamine 1989.

1991. aastal asutatud kirjastus Hortus Litterarum keskendus maailmakirjanduse klassika tõlgete väljaandmisele, kümmekonna aasta sees kakskümmend väärtteost. Eesti autoritest pälvis “Kirjanduse aias” – nii võiks välja näha Hortus Litterarumi eestikeelne vaste – erandliku avaldamiskoha Viivi Luik, kellelt 1992. aastal ilmus lausa sümbolina võetav “Meie aabits ja lugemik” (lisatrükid 1993 ja 1994). Sümbolina sellepärast, et kogu Eesti riik ja ühiskond said uue ning vaba hingamise. Paljude asjade puhul tuli alustada A-st ja B-st. Suur osa eesti kirjandust avanes rangelt valvatud erifondidest lugemiseks; pagulusse aetud kirjandus ja kirjanikud naasid kodumaale. Eesti kirjandus omandas tervikkuju; samas hargnes kümnetesse eri suundadesse vastavalt lugeja ootustele, maitsele ning autorite omahuvile. Ühtäkki leidis kirjandus end turult. Ja kirjanikkondki pidi enese elatamiseks ning loomingu jätkamiseks leidma toetajaid (1995. aastast alates sai põhiliseks metseeniks Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital) või kohanema kahanevate honoraridega, otsides enesele kõrvaltöid.

Kõik see meenus mulle, mõeldes Eesti Kirjanike Liidule, mille asutamisest täitub nüüdsama sajand ning mille liige olen 1981. aastast peale – nõnda siis nelikümmend üks aastat. Meenus muidugi metafoorina, sest eks ole kirjanike kutseorganisatsioongi võrreldav aiaga, kuhu istutatud või külvatud kõige erinevamaid taimi, millest omakorda võrsuvad aiasaadustena romaanid, novellid, näidendid, esseed ja uurimused, ilutaimedena võetavalt aga kogu luule; kus tegutsevad aednikud (kirjanikud, tõlkijad, kirjanduskriitikud ja kirjandusteadlased) ning kus ajaloos ei puudunud ka aiavahid (tsensorid ja parteilise võimu esindajad).

Selle aia rajamisel on olnud pikk eellugu.

Kõigepealt oli vaja leida üldnimi kirjandusliku vaimutöö tegijaile. Lihtsalt “kirjamehest” või “kirjaneitsist” – nõndaviisi kutsusid Lydia Koidulat (1843–1886) nii Lydia Jannsenile luuuletajanime andnud Carl Robert Jakobson (1841–1882) kui ka Koidulast sisse võetud lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) – ei piisanud ilmselt tähistamaks kirjandusele omase esteetilise ehk iluilma loomisega seotud isikuid. “Eesti keele seletav sõnaraamat” osutab tänagi veel “literaadile” kui (elukutselisele) kirjandusega tegelejale, kirjamehele. “Elukutseline” on põhjendatult sulgudesse asetatud, sest enamasti on tegemist pühendumusliku harrastusega.

1872. aastal Viljandis asutatud ning Tartus aastatel 1872–1893 tegutsenud Eesti Kirjameeste Selts (EKmS) oli määratud hoolitsema eesti rahva kultuuritaseme tõstmise eest eestikeelse kirjanduse läbi. Seltsi esimese presidendi Jakob Hurda (1839–1907) eestvedamisel koguti ja avaldati rahvalaule ja -jutte, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände, loodushääli, mänge, rahvaviise ja muud pärimuslikku ainest. Seda tööd, mille tulemusena ilmusid 1886. aastal seltsi toimetiste sarjas kaks köidet “Vana Kannelt” (Põlva ja Kolga-Jaani kihelkonna regilaulude), on raske ülehinnata. Nüüdseks on “Vana Kandle” allikapublikatsioone ilmunud juba 14 köidet, põhinedes rohkem kui miljonile leheküljele üles kirjutatud tekstidel, mis on tallel Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis.

Rahvaluule esindab suulist kultuuri, kuid trükituna, tänapäeval koguni digiteerituna, on sellel samasugune loominguline staatus nagu ilukirjandusel endal. Erinevus on üksnes autorluses. Rahvaluule puhul jääb esimene laulja, jutuvestja enamasti anonüümseks. Variantide rohkuse tõttu laiub autorite ring võrgustikuks. Kuid ka kirjanduses endas tähtsustub autorlus alles koos romantismiga 17.–18. sajandil. Tahan siis rõhutada, et Eesti Kirjameeste Selts, nagu ka 1907. aastal asutatud ja 1930ndate lõpuks lausa kaks tuhat liiget ühendanud Eesti Kirjanduse Selts on võetavad kirjanike liidu eelkäijate või tänagi tegutseva Eesti Kirjanduse Seltsi puhul rööbikkoguna.

1884. aastal ilmunud ajakirjaniku ja õpetaja Ado Grenzsteini (1849–1916) “Eesti sõnaraamatust” (võrreldav uute sõnade seletava sõnaraamatuga) leiame “kirjaniku” märksõna alt järgmise kirjelduse: “(Schriftsteller), keegi, kes kirju kirjutab, kes raamatuid walmistab, kirjamees.” Küllap võibki siis Grenzsteini pidada üheks esimeseks, kes “kirjamehe” sünonüümiks pakkus sõna “kirjanik”. Samal ajal pidi sõna ise juba käibel olema, sest Grenzstein pole märksõna varustanud soovitava, kahtlase või võõrapärase kasutamise tärniga. Ometi, kui renessansliku haardega Karl August Hermann (1851–1909) koostas 1898. aastal esimese suurema kirjandusliku andmekoguna võetava “Eesti kirianduse ajaloo”, siis kasutab ta läbivalt ikkagi veel “kirjamehe” mõistet.

Siuru rühmituse päevil “eesti kirjanduse paavsti” epiteediga tituleeritud Friedebert Tuglas (1886–1971), kes on kirjutanud monograafia “Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus” (1932) ja kes seisis nii kirjanike liidu kui ka 1923. aastal alustanud liidu häälekandja Looming asutamise eesotsas, on mõlemat ülal vaadeldud literaatide kooslust pidanud olemuselt ikkagi üksnes kirjandust harrastavateks üldrahvalikeks koondisteks. Isegi 20. sajandi esimene, professionaalset kirjanduslikku kutsumust manifesteerinud Noor-Eesti ei asetanud Tuglase meelest “endale kunagi kõigi meie kirjanduslikkude jõudude ühendamise eesmärki” (Friedebert Tuglas. Kriitika VI, 1936, lk 194). Arusaadav põhjus seisnenud Tuglase meelest eesti elu hõreduses ning vastavate jõudude vähesuses, mis sundis toetuma “kas võimalikult laiadele hulkadele või lootma ainult väikese löögirühma tihendatud, kuid ühes sellega ühekülgselt suunatud jõupingele”. Rohked kirjanduslikud rühmitused-seltskonnad aastatel 1905–1920 (inertsist veel kauemgi!) kujutasid endast selliseid “löögirühmi”. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste on esitanud põhjaliku sissevaate 20. sajandi alguse kirjanduslike rühmituste kirevasse ning pulbitsevasse tegevusse (Tiit Hennoste. Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüppeid modernismi poole I. Tallinn – Tartu, 2016).

Alles pärast 1917. aastat, mil rahvuslik elu avardus ning Eesti kuulutas end 1918. aastal iseseisvaks riigiks, algasid ka kirjanike, või toonases kõnepruugis “kirjanikkude” katsed omavaheliseks liitumiseks. Lähtekohaks ametialasele liitumisele oli ühiste, nn parlamentaarsel alusel koostatud väljaannete rajamine (ja Looming selleks saigi), kirjanikkonna elu- ning loometingimuste korraldamine (loetagu näiteks tänagi aktuaalselt kõlavat Tuglase artiklit aastast 1919 “Kirjaniku palgast”) ning kollektiivne esindatus võimu ees.

Eesti Kirjanikkude Liidu – niisugune sai ametlik nimi 8. oktoobril 1922 kirjanike III kongressil asutatud “eesti kirjanduse aiale” – kujunemis- ning asutamislugu on hästi kaardistatud praegu Loomingus kirjandustoimetajana töötava Katrin Raidi poolt (Katrin Raid. Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940). Nüüd on organisatsiooni edasinegi käekäik arhiivimaterjalide rohke kasutamisega saanud raamatujärje kirjandusloolase Sirje Oleski sulest – “Aegade lugu. Kirjanike Liit ENSV-s”. Mõlema teose lugemine annab ühtlasi selge ettekujutuse eesti kirjanike ning neid ühendava organisatsiooni asendist eesti kultuuris ja ühiskonnas.

Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu (1930–2002) on käibele toonud “kultuurivälja” ja selle osaväljana “kirjandusvälja” mõisted. Sellel mõttelisel väljal liiguvad, enamasti võisteldes kõige erinevamad kultuurisubjektid (sh kirjanikud) välja keskme ümber, milleks on autoriteet ühiskonnas. Just niisuguses liikumises ilmutab kirjandus (resp kunstiline sõna) oma võimu. See võim omakorda võib kasutada Bourdieu sõnul sotsiaalset, sümboolset või materiaalset kapitali. Kirjanikkonna puhul tuleb eeskätt kõneks kaks esimest. Näidet sellest, kuidas kirjanikud ning nende organisatsioon, aga ka teised loomingulised ühendused kasutasid ühiskonnas kogutud sümboolset kapitali, pakub laulva revolutsiooni sisse juhatanud Eesti NSV loominguliste liitude ühispleenum 1.–2. aprillil 1988 Toompeal. Rahvas kutsus seda üritust nõukogude režiimi ajal kokku tulnud Eesti esimeseks parlamendiks. Nõnda oli “eesti kirjanduse aed” vallutanud korraks ka toonase võimukeskuse. Verbaalne iluloome, lugude jutustamine on üksnes pealispindselt individuaalne ja enamasti üksilduses kulgev ettevõtmine. Raamatu või artikli ilmudes saab sellest ühiskondlik-poliitiline vaimutegu, Eesti puhul rahvusliku identiteedi kindlustamine.

Mulle endale kui Kirjanike Liidu ühele seeniorliikmele tähendab kuulumine sellesse loometsunfti Euroopa ühe suurima kirjanikust valgustaja Voltaire’i (1694–1778) filosoofilise jutustuse “Candide ehk Optimismi” (eesti keeles esmalt 1927 Albert Saareste tõlkes, 1979 Tatjana Hallapi ja Merike Riivese tõlkes) lõpustseenis tõdetut. Vestfaalist pärit noormees Candide (pr k “süütu, puhtsüdamlik, naiivselt usaldav”) on naasnud pärast groteskseid seiklusi ja vintsutusi oma tallu koos saatjate, libafilosoofi Panglossi ning sõber Martiniga. Candide’i talukoht meenutab kõige läbielatu kõrval paradiisiaeda. Aga isegi paradiis vajab hoolitsemist. Nõnda siis, kui Pangloss alustab taas kord oma lõputute targutamistega, lõikab Candide Panglossi jutuvada läbi sõnadega: “Ma tean sedagi, et me peame harima oma aeda.” Ja selle kinnituseks lisab Martin: “Töötagem ja jätkem targutamine, see on ainuke viis elu talutavaks muuta.”

Lendlauseks kujunenud “Il faut cultiver notre jardin” – “me peame oma aeda harima” sobib minu meelest kandma juhtmõttena Eesti Kirjanike Liidugi olemust ning tähendust.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (65)