Katrin Pauts. Kirjanik ja sotsiaalmeedia “otse ja ausalt” ajastul

Illustratsioon: Ander Avila.

Kirjanik Katrin Pauts kirjutab oma mõtetest ja kogemustest seoses sellega, et liigne avatus veebis viib kirjanikult selle salapärase miski, mille pärast teda üldse loetakse. “Eks kõlan tänamatu ahvina, aga minu jaoks on see kõik väheke liiga vahetu,” ütleb ta.

Pole ma mingi ludiit, kaugel sellest. Mul on nutitelefon, millega teen põhiliselt kassipilte, ning kontod Facebookis ja Instagramis. Kassipildi eest teenitud laigid on mõnus dopamiinilaks ja siis tundub sotsiaalmeedia väga tore. Mis aga sunnib südant ärevalt jõnksatama, on ekraanile hüppav teavitus, et keegi raamatulugejatest on mind oma postituses ära märkinud.

Nüüd ei räägi ma enam dopamiinist, vaid stressihormoonidest. Paanikahoog koputab uksele. Mida lugeja minult ootab? Laiki? Tänu? Diskussiooni? Kas pean arvamuse kohta arvamust avaldama? Mis siis, kui tema arvamus mulle ei meeldi? Mis siis, kui mul tekib himu vastu vaielda? Äkki ta ei ootagi midagi, vaid tahab, et võtaksin arvamuse teadmiseks ja eemalduksin märki maha jätmata, saba jalge vahel?