Jan Kaus: üheksa teesi lugemise kohta

Foto: Matt Seppings, Flickr, Creative Commons

Kuidas lugemishimu suurendada? Mida lugeda? Aga kui ma ei saa kõigest aru? Kas raamatu peab alati lugema otsast lõpuni? Või võib selle ka pooleli jätta? Kirjanik Jan Kaus pani kirja 9 mõtet lugemisega seoses.

Tee teistsuguseni

Hiljuti ütles Rein Raud ühes vestluses, et inimesed soovivad lugeda seda, mida nad ise pole. See on hästi öeldud, olgugi et sageli võib tunduda just vastupidi – inimene soovib saada raamatust kinnitust sellele, kes või milline ta on. Ent tundub, et isegi samastumist otsides igatsetakse saada enda nägemusele kui mitte teistsugust vaadet, siis vähemalt teistsugust sõnastust – tunnet, et keegi sõnastab minu eest, minust paremini mu veendumused või meelelaadi. Sestap on lugemises alati küsimus teistsugususe kogemises. See teistsugusus ei pea vältimata tähendama võõrapäraste hoiakute omaksvõttu, ent väärtuslik on juba võõra vaate lähitunnistamine. Siit on vaid samm tundeni, et minust erinev inimene ei pruugi olla oma teistsugususe tõttu minust vähem tähenduslik. Võib-olla on isegi vastupidi – tähendused tulevad paremini ilmsiks teistsugususes, ühesuguses mõtlemises ei oleks me võimelised ehk üksteisest ülepea eristuma, üksteise lugudest huvituma. Vastanduminegi on omamoodi omaksvõtt – seda eriti kirjanduses. Lugedes laseme enda lähedale ka kujusid, kellest päris elus kaarega mööda käiksime.

Lugemine on liikumine

Miks armastatakse ulmelugusid ja ajaloolisi romaane? Üks põhjus võib peituda tõsiasjas, et nende lugemine viib meid vaimus aegadesse ja kohtadesse, kuhu me kehadel pole iialgi võimalik ulatuda. Lugemine on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. Kirjandus pöörab ümber füüsika paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda minevikku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on aja ja ruumi ületamise kunst, liikumatu liikumine. Kui eelöeldu tundub kõrgelennuline, võib pöörduda krimkade ja spioonilugude poole – nende kaugus kõditab läheduse tõttu, nende kangelased võivad elada lugejaga samas linnas.

Lugemine on looming

Kui rääkida teistsugususe kogemusest, võib muidugi rahulikult öelda, et seda pakub igasugune kunst. Ent lugemine võimaldab kõige intensiivsemat interpreteerimist, kuna paberile trükitud teksti pole õigupoolest olemas enne, kui seda pole elama pannud lugeja pilk. Lugeja mitte ei järgne tekstile, vaid äratab teksti üles, paneb selle liikuma, iga kord isemoodi. Lugeja aju on enda võimetest ebateadlik mustkunstnik, kes liidab tähemärgid märkamatult lugudeks. Lugemine on vaikne, jagamatu, publikuta looming, raamatusse kinnituv pilk on tööriist, mille abil meisterdame oma hingele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega silmapiiri taha kihutada või katuselt käkaskaela käia.

Lugemise läte on lugu

Inimene saab kergesti läbi kirjanduseta, ent mu meelest ei saa ta läbi lugudeta. Igal inimesel tuleb tegeleda vähemalt ühe looga. Pean silmas elulugu, mis tekib otsekui inimese tahtest sõltumata. Inimene on looline olend. Kui kujutleda korraks inimest, kes tõstaks lugude vastu mässu, hüüdes, et tema elul pole mingit lugu, ei mingisugust sõnastamisväärset mõtet, siis kõlab see juba nagu huvitav, dramaatiline, eksistentsialistlik lugu. „Mõttetu mees“ – sellise pealkirjaga raamatut loeks küll. See võiks olla isegi põnevik: mees püüab saada lahti oma eluloost, ent annab oma katsega endale loo, mis kleepub ta näole nagu mask.

Miks otsitakse ikkagi romaane ja mahukaid mälestusi reeglina novellidest ja luuletustest rohkem? Sest tahetakse lugeda lugusid, mis ulatuvad läbi terve elu, enamgi – üle erinevate elude, nii et nähtavale tulevad mitte ainult elulood, vaid lood, mis elulugusid seovad või eristavad. Enamgi: igal hästi kirjutatud raamatul on võime kõlada tugevalt vastu vähemalt ühes eluloos, anda ühe elu küsimustele vähemalt üks ajutinegi vastus, pimestav välgatus.

Ainulisus on universaalne

Kui lugusid lugemisega koguda, võib ühel hetkel ilmneda, et me kõik oleme ühtaegu erinevad ja sarnased. Paradoks: me tahame erineda ja tahame olla oma erinevustega mõistetud, leida neid, kellega koos saame erinevusi korrakski ületada. Inimesi ühendab püüe enda lugu kuuldavaks teha, ennast kuidagi maksma panna ja asjaolu, et selgitustöö tekitab igasugusi raskusi, kadusid tõlkes. Igaüks tõlgib ennast teistele omamoodi ja saab teiste inimeste tõlkekatsetest omamoodi aru. Sestap ei tuleks erinevusi karta, see oleks sama nagu vältida õhku. Mõnes küsimuses võib mu abikaasa erineda minust palju rohkem kui Amazonase metsade vanim šamaan. Siiski ei tasu unustada, et kui inimesed üksteist tõlgivad, läheb küll alati midagi kaduma, ent tekib ka juurde. See tuleb sellest, et igaüks meist on kogenud midagi, mida pole kogenud mitte keegi teine – unikaalsus on universaalne, kordumatus korduv. Küsimus ongi: kuidas ja kui palju neid kordumatusi ühendada?

“Kuidas?” on tähtis

Lugedes selgub pikapeale, kui erinevalt saab asju mitte ainult mõelda, vaid ka öelda – näiteks öelda erinevalt sellest, kuidas mõeldakse. Lugemine on erinevuste avastamine mitte ainult kogemisviisides, vaid ennekõike nende väljendamises. Äkki tekibki enamus hädasid mitte sellest, mida öeldakse, vaid sellest, kuidas öeldakse – või pigem sellest, kuidas ei mõisteta öelda? Mida rohkem on inimene kogenud lugusid, seda suurem juurdepääs on tal erinevatele viisidele asju väljendada. Asi on üks, tema sõnastusi lugematu arv. Kas pole nii, et kuna maailmas ei eksisteeri kaht identset olukorda, tuleks meil püüda alati panna tähele mitte ainult öeldu sisu, vaid ka seda, millistes tingimustes öeldu tekib ja millistesse satub?

Lihtne on raske

Asjalood kipuvad olema lihtsad: miski pole õieti lihtne. Sestap pole parata, sageli tundub peibutavam asju lihtsustada, tajuda härja eelarvamusi Jupiteri läbinägelikkusena. Ent elu on elukestev õpe paradokside rägastikus, kus lihtsustused võrduvad sageli tundidest puudumisega. Kui suurt osa maailmast, mis ulatub sünapsitest me ajudes kvasariteni me silmapiiril, oleme võimelised selgelt tajuma? Julgen soovitada klassikalisi romaane mitmetahuliste tegelaste ja keeruliste olukordadega. Kui teose lugemine mõjub kui mäkketõus, võib seda lõpetades avaneda parem vaade. Pole vaja karta tunnet, et lugedes ei saanud õieti kõigest aru. Kas siis päris elus saab? „Tunne iseennast!“ tähendab ju, et miski kipub alati jääma tundmata. Niisiis ei pea lugemine andma kätte tunnet, et „ma tean“ – on vist isegi parem, kui see annab kätte tunde, et „ma vist tean küll, aga mine tea.“ Ebakindlus ja valmisolematuse tunne võivad asuda tõelusele lähemal kui raudkindlad veendumused.

Raamat ei kao

Raamat on palju kehvem hülgaja kui inimene. Raamat ei lähe aastateks jalutama – kui ta ei tee seda mõne inimese taskus. Raamat ei sõltu elektrist, ainult valgusest. Kuigi ühes kuulsas apokalüptilises filmis peletasid inimesed külma raamatute põletamisega, ei kummuta see tõsiasja, et raamatute lugemisega saab samuti külma peletada. Raamatut on sageli kergem kuulata kui teist inimest, sest raamat ei räägi mitte inimesega, vaid inimeses. Aga kui raamat on oluline, jätab ta sama sügavaid jälgi kui oluline inimene.

Lugemise viise pole üks

Lugeda võib erinevalt. Alati ei pea lugema otsast lõpuni. On palju raamatuid, mida võib lugeda pisteliselt, leheküljekaupa – nagu näiteks luule- ja jutukogud, antoloogiad või teatmeteosed. Lood pole reeglina kiirteed, pigem ikka käänulised rajad või lausa labürindid, mis eeldavad lehekülgedel ekslemist ja toppamist; hajameelsusest alguse saanud keskendumist; rutakust, mis jääb painama ja sunnib naasma; juhuslikkust, mis juhatab juhtlauseni; loo või lugemise lõppematut taasavastamist. Raamatu võib vabalt pooleli jätta, katkestus ei pruugi tähendada lugeja ja loo vahelise läbikäimise lõppu või mõju puudumist. On üks romaan, millest olen lugenud umbes kümmekond korda ainult esimest lehekülge – see on üks väga hea lehekülg! Raamat võib laguneda, aga lugu selles ei kao. Lugemisega on üks rusikareegel: iial ei tea. Tulevik on siin alati lahtine, ükski avastusretk ei jõua õieti lõpule. Teed on alati hargnevad, lood on alati ootel ja uued – isegi pärast kahekümnendat lugemist. Nii võiks tegelikult olla ka väljaspool raamatuid – oluliste inimeste lugemine ei saa kunagi otsa.

Jan Kaus

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (3)