Noor inimene vabas Eestis ei ela kesk kannatusi. Iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva suvel on kohane sellele mõelda.
Paljude teiste traumajärgsete reaktsioonide seas, mida noored pärast kolm kuud koolist eemal viibimist väljendasid – kodus sai rohkem magada, oma tegemisi ja tegematajätmisi paremini ajastada – leiti ka, et kaugõpe oli mitmel juhul produktiivsem. See on mõistetav mõttekäik. Eriti kui võtta produktiivsust bioloogia või ökonoomika terminina – bio-, sealhulgas ajumassi juurdekasv või eneseharimisettevõtte tootlikkus. Igasugune ühistegevus võib indiviidi vaatenurgast tunduda ajaraiskamisena. Mõtelda, lugeda, kirjutada ja arvutada saab ju ka üksi. Sama kehtib paljude ametite kohta. Milleks kontorisse ühiselt tabeleid täitma koguneda?
Peale selle, et õpetaja, klassikaaslased ja kolleegid segavad keskendumist ja süvenemist, ei ole indiviid kindel, kas talle on seda kõike üldse tarvis, mida ette söödetakse. Milleks teha produktiivselt seda, mis on niikuinii mõttetu? Silme ette tuleb üks noor sõber, kes umbes 10-aastase poisina ohkas: “Mina harjutan siin klaverit, aga elu läheb mööda.”
