Igor Kaasik: kiitmise keeruline kunst. Kooliõpetaja kolumn

Häda ja viletsus on õpilastega, kes õpivad selgelt alla oma võimete. Me kõik oleme neid näinud. Poisse on nende hulgas rohkem. Miks neid? Harilikult seletame seda nii, et poisid kipuvad olema tüdrukutest laisemad, hooletumad, lohakamad jne, jne. Ma ise kasutaksin sõna muretumad, see on joon, mis poiste ja tüdrukute suhtumist koolitöösse kõige enam eristab. Muidugi ei ole paljud poiste sellise iseloomustamisega nõus, aga kui uurime põhjusi, miks poisid tüdrukutest kehvemini koolis hakkama saavad, siis on just nimelt suhtumise erinevus üheks põhjuseks. Kui ei, siis peaksime arvama, et poisid on tüdrukutest rumalamad, kehvemate vaimsete võimetega. Seda ei saa ju keegi tõsiselt väita. Ja muidugi ei ole asi nii lihtne, põhjusi on veel.

Täna kirjutan siiski millestki, millel on mõju ühtmoodi nii poistele kui ka tüdrukutele. Nimelt kiitmisest. Kõik teavad, et kiitus on üks olulisemaid asju, mis meid motiveerib. Vähemalt laste puhul on nii. Kahjuks ei ole ka kiitmisega asjad nii lihtsad nagu võib tunduda, et muudkui aga kiida, küll siis asjad liiguvad.

Liiga vähe last kiita on halb, liiga palju samuti. Kiitus peab veel siiras ka olema. Kusagil viiendas klassis suudavad juba peaaegu kõik lapsed aru saada, kas kiidetakse asja pärast või niisama lohutuseks. Olen ise mõnikord mõtlematult seda teinud ja näinud, et lapsed ei lase end petta, neil hakkab piinlik ja otsekohesemad näitavad oma põlgust sellise õõnsa kiituse vastu välja ka. Pealegi on suur vahe selles, mida me õieti kiidame. Kas kiidame last selle eest, et ta on andekas, tark ja intelligentne, või selle eest, et ta on olnud töökas ja visa.

Kümmekond aastat tagasi lugesin esimest korda Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Carol Dweck’i raamatut „Mindset“, mis ilmus hiljuti ka eesti keeles pealkirja all „Mõtteviis. Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks“. Usun, et see raamat on minu pedagoogilist mõtlemist mõjutanud rohkem kui teised. Kahjuks on eestikeelne tõlge jäänud väärilise tähelepanuta. Üheks põhjuseks on võibolla raamatu odavalt mõjuv kümneid eneseabiraamatuid meenutav pealkiri.

Mis on siis sõnum, mida maailma üks juhtivaid teadlasi isiksuse arengu, sotsiaal- ja arengupsühholoogia alal meile saadab? Lihtne – mõtteviisil on isiksuse arengus tohutu jõud.

Seda me teame isegi, selleks ei pea olema Stanfordi ja Harvardi professor, aga tõeliselt huvitav on see, mida Carol Dweck räägib kiitusest, mis mõtteviisi vormib. Dweck räägib kinnistunud ehk fikseeeritud mõtteviisist ja edenemis- ehk arengusse uskuvast mõtteviisist. Sellesse, et tarkus on midagi kaasa antud, lõplikku, uskus küllap see poiss, kes viiendasse klassi tulles siiralt imestas, mida ta enam õppima peab, kui ta on juba tark. Vaeseke oli harjunud maast madalast kuulma, kui tark ta on, kõik Egiptuse vaarod peas ja puha. Esimesed aastad põhikoolis möödusid tal oma tarkust nautides, tal oli häbi tunnistada, et ta peab õppima ja hinded käisid muidugi alla. Õnneks läks temaga hästi, selguse saabudes hakkas ta kõvasti õppima ja praegu tegutseb alal, mis talle sobib.

See, kas kiidame last tema võimekuse ja intelligentsuse eest või hoopis töökuse, visaduse ja pealehakkamise eest määrab, kas laps suudab oma andekuse realiseerida või mitte.

Ja sealt saab juba järeldada, et mõtteviis määrab, kas laps suudab praegu ja tulevikus olla õnnelik.

See kõlab lõplikult ja üldistavalt, aga ma usun, et tihti see nii ongi. Olen selleks piisavalt palju näinud neid, keda on tarkadeks kiidetud ja imetletud ja kes lõpuks loobuvad, sest iga kontrolltöö, iga testi ja eksamiga peavad nad oma tarkust tõestama. Kui me oleme lapsele mõista andnud (kindlasti tahtmatult), et tema väärtus seisnebki selles tarkuses, siis loobub laps riskimast, siis on kergem käega lüüa ja öelda, et enam lihtsalt ei viitsi ega pea vajalikuks. Muuseas, see käegalöömine võib nad päästagi. Mõni aasta hiljem siiski paljud, kui nad on tugevamad ega sõltu enam välisest tunnustusest, saavad uuesti jalad alla. Need, kes püüavad nui neljaks oma tarkust tõestada, lõpetavad tihti sellistena, kellest viimasel ajal on palju juttu: läbipõlenutena, depressiooni piinatutena.

Kiitustega, mis panevad aluse arengule suunatud mõtteviisiga, peame alustama kohe. Sellega harjumine võtab aega. Ma isegi eksin veel mõnikord. Nii et kui laps järgmisel korral uhkelt oma viielist tööd näitab, siis kiidame mitte nii: „Küll sa oled tark!“ vaid näiteks nii: „No näed, õppimisest oli kasu, tubli!“

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (6)