Igor Kaasik: kiitmise keeruline kunst. Kooliõpetaja kolumn

Igor Kaasik.

Häda ja viletsus on õpilastega, kes õpivad selgelt alla oma võimete. Me kõik oleme neid näinud. Poisse on nende hulgas rohkem. Miks neid? Harilikult seletame seda nii, et poisid kipuvad olema tüdrukutest laisemad, hooletumad, lohakamad jne, jne. Ma ise kasutaksin sõna muretumad, see on joon, mis poiste ja tüdrukute suhtumist koolitöösse kõige enam eristab. Muidugi ei ole paljud poiste sellise iseloomustamisega nõus, aga kui uurime põhjusi, miks poisid tüdrukutest kehvemini koolis hakkama saavad, siis on just nimelt suhtumise erinevus üheks põhjuseks. Kui ei, siis peaksime arvama, et poisid on tüdrukutest rumalamad, kehvemate vaimsete võimetega. Seda ei saa ju keegi tõsiselt väita. Ja muidugi ei ole asi nii lihtne, põhjusi on veel.

Täna kirjutan siiski millestki, millel on mõju ühtmoodi nii poistele kui ka tüdrukutele. Nimelt kiitmisest. Kõik teavad, et kiitus on üks olulisemaid asju, mis meid motiveerib. Vähemalt laste puhul on nii. Kahjuks ei ole ka kiitmisega asjad nii lihtsad nagu võib tunduda, et muudkui aga kiida, küll siis asjad liiguvad.

Liiga vähe last kiita on halb, liiga palju samuti. Kiitus peab veel siiras ka olema. Kusagil viiendas klassis suudavad juba peaaegu kõik lapsed aru saada, kas kiidetakse asja pärast või niisama lohutuseks. Olen ise mõnikord mõtlematult seda teinud ja näinud, et lapsed ei lase end petta, neil hakkab piinlik ja otsekohesemad näitavad oma põlgust sellise õõnsa kiituse vastu välja ka. Pealegi on suur vahe selles, mida me õieti kiidame. Kas kiidame last selle eest, et ta on andekas, tark ja intelligentne, või selle eest, et ta on olnud töökas ja visa.

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (22)