Teatriarvustus. “RICHARD3”: Shakespeare & inspiratsioon Paides

Mul on jälle uus lemmik. Esimest korda tekkis tungiv soov proovida näitlemist ja minna teatriringi või midagi sarnast.

Lavastus: Richard³
Lavastaja: Jan Teevet
Teater: Paide Muusika- ja Teatrimaja/ Lavakunstikool
Kestus: 3 tundi 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. märts
Külastuse kuupäev: 11. märts

Ma olen vaimustuses kõigest, mis laval toimus. Mainin, et siin kirjatükis on mõned detailid, mida oleks kasulikum enne vaatamist mitte lugeda, sest need mõjuvad paremini üllatusena.

Istusin saali üsna varakult ja armusin koheselt lavakujundusse. Sümmeentriline: suur (umbes 3 meertine) kuubikujuline valge kast, kaunistatud igast servast mõningate valgete kunstlilledega, mõlemal pool valged plastikust aiatoolid. Vasakul pool lava kontoristiilis suitsunurk joogivee automaadiga. Kolm inimest istusid suvalise paigutusega toolidel ja vaatasid publikusse. Mind võlub etenduse-eelne aeg, mil ma saan näitlejaid jälgida, eriti kui nad on sellelgi ajal täiesti rollis sees.

Richard kolmas ise oli vist esimene, kes juttu tegi. Rääkis midagi publikuga, siis hüppas lavalt maha ja tervitas käesurumisega umbes kuute inimest (mulle tundub, et esimene rida ja natuke  vasakul pool on minu õnnekoht. Ma sain ka tervituse).

Mina ei oska selliste lavastuse puhul lugu üldse jälgida.

Ma ei tea, kas tõesti on nii keeruline, sest tegelikult ju üldse ei ole. Pealegi ma olen Vene Teatri lavastust Richard III’st näinud. Võrrelda ma ei taha, sest need olid täiesti erinevad aga julgen öelda, et Richard kuubis oli minule palju meeldivam. Mis seda kõige rohkem mõjutab, tundub olevat neljanda seina puudumine vaheldumisi selle olemasoluga, vähem karjumist, selgem diktsioon ja teksti lihtsustamine ja tegelikult peaaegu kõik.

Mulle tundub, et lugu läkski täiesti kõrvust mööda, kuigi jälgisin küll kõnet ja tegevusi piisavalt. Tõenäoliselt mõtlesin liiga tihti ‘’Issand, kui ilus’’ ja ‘’Issand, kui geniaalne’’.  Esimesest vaatusest avaldas muljet Ingrid Marguse mängitava tegelase hüsteeriline nutt leinas, mis kõlas pehmelt ja voolavalt (mis teebki ühe hüsteerilise nutu eriliseks). Teine avastus oli kärbes. Neid oli isegi vist kaks. Kärbes!! See oli esimene kord, kui ma etenduse ajal nägin kärbest lava kohal lendamas (tõenäoliselt publiku kohal ka). Ma üldse ei imestaks, kui nüüd saaksin teada, et see oli ettekavatsetud. Kärbes muutis minu jaoks etenduse palju elavamaks, ta sobis lava atmosfääri kunstiliselt väga hästi.

‘’Päike sa mu poole paista’’ lausus keegi meestegelastest ja vaatas lambi otsa. Väga leidlikud, vaimukad lahendused. Vanaema tegelane hakkas ühel hetkel tõsiselt rääkima, kuivõrd raske on tabletti täpselt keskelt poolitada.

Ainuke asi, mis mind häiris, oli jahedus saalis, mida tundsin isegi läbi oma soojema kampsuni.

Huvitaval kombel meeldisid mulle väga riimuvad tekstid, mida oli ka kogusena piisavalt tavalise jutu kõrval. Esimest korda elus tekkis mul huvi lugeda Shakespeare’i eesti keeles (see on suur saavutus). Oli ka päris mitu lihtsat aga ilusat ja vähekasutatavat väljendit, mida tavaelus nii palju ei kuule, kuid kindlasti võiks. Võtan need kasutusele (panin kirja ka), olen inspireeritud.

Visuaalseks lemmikuks nimetaksin mõlemat tantsu: esimene lippudega (graatsiline, pehme ja samal ajal tugev) ja teine tants mõõkadega, kolme mehe seksikas esituses. Kindlasti ka laul Richard kolmanda auks, millest ma mäletan vaid seda, et itsitasin korralikult.

Et selgitada, kuivõrd kaasatud ja fännina end tundsin: kui ühe järsu stseeni ajal varasemalt pooleli suitsetatud suits põrandale kukkus ja lava äärele veeres, mõtlesin, et kui oleks see edasi põrandale kukkunud ja mulle lähemale veerenud, võtaksin selle endale ja peale etendust suitsetaksin lõpuni.

Etenduse lõpus, kohe kui olin märganud püsti tõusvat inimest enda kõrval, tegin kindlalt ja rahulolevalt sama. Mulle meeldib püsti seistes aplodeerida (istumisest niikuinii väsinud) ja kui etendus väärib seda täielikult, tunnen veel suuremat naudingut. Suur tänu.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (14)