Teatriarvustus. “Preili Julie”: manipuleeriv naine

Tasuta kuum jook ja küpsis enne etendust annab igal juhul juurde kohe mitu plusspunkti. Sel korral oli meil ka võttepäev ning enne etendus saime vaadata teatrisaali, et panna paika kust ja mida me filmime. Selle jooksul jõudis mu kõrvu informatsioon, et esimesed viis minutit on kindlasti väärt filmimist. Need viis minutit sisaldasid tantsu, mis pidi olema imeilus. Muidugi see seadis minusse ootused ‘’no, vaatame siis, kui väga ilus see on’’.

Lavastus:  Preili Julie
Lavastaja: Laura Jaanhold
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 1 tundi 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 23. veebruar
Külastuse kuupäev: 26. veebruar

Tants oma stiili poolest ei vastanud ajastule, kus tegelased viibisid. Umbes sada aastat tagasi. Esimese minuti ma vaatasin üliskeptilise pilguga, oodates üliimet. Varsti tundsin, kuidas muusika pani sügavamalt hingama, mu silmad klaasistusid, hakkas väga soe. Muusikarütm kiirendas mu südamepumpamist ja varsti ma pulsseerisin tanstuga kaasa. Unistasin ka ise olla üks tantsijatest. See oli nii selgelt metsikult intiimne. Sel hetkel oli ka selge, mida etendus minult võtab ja mida annab. Ma usun, et ma pole ainuke, kes väga pooldab ilusate kehade paljastamist. Kasvõi natukene (paljastamist).

Ma hingasin koos Kristiniga sügavalt sisse ja koos preili Julie’ga ma.. elasin terve etenduse läbi. Väga hea viis kogeda ja nautida elu, kui ise päriselus neid mänge mängida ei viitsi. Värvikamalt jäid meelde ärevamad stseenid: tants; kuidas Julie püüdis meelitada oma teenrit; preili Julie hüsteeria.

Põhimõtteliselt: naine, kes polnud armastust leidnud enda seest ega ümbert, manipuleeris kõigega, milleks tal võimu oli.

Preili Julie I Foto: Siim Vahur

Talle tundus, et oli leidnud sobiva ja lihtsa saagi oma mängudeks, millest ta tegelikult tahtis ei muud kui inimlikku armastust, lihtsat instiktipõhist kirge kooskõlas pühendunud hingelise seotusega. Ta tegelikult ju teadis väga hästi, mida ta tahab, ent lapsepõlvest pealesurutud harjumuste ja uskumuste pärast lubas ta endal tegeleda enesesabotaažiga. Ta ei vihanud mehi. Ta lihtsalt ei usaldanud oma kogemustele toetudes ja tahtis kindlaks teha, et see, kelle ta on valinud, on lõpuni õige. Ja paradoksina ei lasknud ta ise sel juhtuda, et mees täidaks oma meheliku rolli ja saak ise osutus natuke ettearvamatuks preili jaoks.

Meeldiv oli kuulata nende dialooge, mis püüdsid alguses kõlada natuke vanaaegselt ja viisakalt, ent teemad ja nendest mõtlemine oli väga tänapäevane.

Ootasin, et keegi kolmest siiski osutub targemaks ja päästab vähemalt enda. Ma usun, et see juhtub kaugemas tulevikus tegelaste elus. Kristin saab kindlasti hakkama, kui ta ise ennast liigse emotsioonide varjamisega ei kurna.

Kuula ka lavastaja Laura Jaanholdi mõtteid

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)