Teatriarvustus. “Improteater Impeerium laval koos Argo Aadliga”: kellele ei meeldiks naerda

Improvisatsioonižanriga olen ma vähesel määral tuttav, jälgides neid aeg-ajalt vene tegijatelt. Võrrelda oleks ebaõiglane, kuna teemad ja lähenemised on päris erinevad.

Lavastus:  Improteater Impeerium laval koos Argo Aadliga
Projektijuht: Monika Tomingas
Teater: VAT Improteater
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. veebruar
Külastuse kuupäev: 13. veebruar

Meetodid olid enamjaolt üldtuntud: lauseehitamine (iga üks ütleb ühe sõna), improvisatsioon objektiga (kaks tiimi saavad erinevad asjad (said suure tahvli šokolaadi ja prillikarbi publikust) ja kujutlusvõime abil muudavad nad hoopis teisteks asjadeks), laul, situatsiooni peatamine ja positsiooni sissevõtmine teise näitleja poolt (kuid hoopis teise mõtte arendamine), tõlkimine (jaapani-taolisest keelest eesti keelde), lihtsalt näitlemisstseenid.

Lemmikuks neist jäi teise hääle saatel situatsiooni ülesehitamine, kus iga näitleja tegutses ja liigutas suud samal ajal, kui teine tema asemel rääkis. Ka Balti Jaama krematooriumi juhtum oli hea, kui üks näitlejatest sai vastata raamatus olevate dialoogide järgi. Midagi uudselt huvitavat ei märganud, midagi uut ei õppinud ja huumor oli ka üsna ühekordne.

Kõige enam meeldis mulle suur publiku kaasamine ja ka publiku poolt üsna aktiivne kaasarääkimine.

Tavaliselt öeldakse sõna sekka alles siis, kui keegi tuleb näpuga või mikrofoniga otse pöördudes küsima: “Aga mis sina arvad?’’ Seekord oli julgust ja tahtmist vist rohkem. Ma ise veel pole piisavalt kindel, et minu pakutud vastusevarjandid piisavalt head on, et neid valjult välja öelda, seepärast eelistan kuulata teisi. Peaaegu igas stseenis kasutati piisaval määral publiku abi, küsides sõnu, tegevuspaiku, tegelasi ja objekte. Ühe objektina said nad šokolaadi, mis improviseerimise käigus katki läks ja kui tuli aeg see tagastada, lubas omanik (üsna käskivas kõneviisis) näitlejatel selle endale jätta, lisades, et tal on sellest hea mälestus. Ma usun teda.

Foto: Improteater Impeerium, Facebook

Segadust tekitas see, et kõik olid nii vaimustuses külalisesinejast, kellest mina pole kunagi midagi kuulnud. Reaktsiooni järgi oli ta päris kõva tegija, samal ajal kui laval olles tundus olevat väga armas ja tagasihoidlik tavainimene. Küll on aga tõsi, et vaimukust ja leidlikkust tundus tal tavainimesest olevat mõneti rohkem.

Kunstilise poole pealt ei ole palju lisada, valgus oli tavaline liikuv valgus, mida üsna hästi kasutati stseenide etendamisel ära. Elav tagaplaani kitarrimeloodia oli väga meeldiv ja kindlasti ilma selleta oleks etendus tundunud palju tühjemana.

Mul tekkisid mitmel korral etenduse ajal kahtlused, kuivõrd tõsine on see ‘’ainulaadsus’’ ja see, et seda enam mitte kunagi ei näe, nagu väideti. Tõenäoliselt täpselt sama muidugi mitte, kuid midagi tundus ikkagi ettekirjutatud ja liiga programmeeritud. Samuti ma ei märganud, et näitlejad oleksid ise oma tegemist väga nautinud (selleks muidugi võivad olla mitmed väga erinevad põhjused ja ma üldse ei pane seda pahaks). Tegelikult see nii oluline ka ei ole, sest teist korda ma arvatavasti enam ei läheks seda sama asja vaatama. Uusi etendusi vaatama läheks aga küll, sest ajaveetmisvõimalusena on see isegi päris tervislik. Kellele ei meeldiks naerda.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (21)