Igor Kaasik: kodutööd on vajalikud. Kooliõpetaja kolumn

Nädalapäevad tagasi kutsus haridusminister Mailis Reps inimesi osalema debatis koduste koolitööde mõttekuse üle. Ministri enda seiskukoht selgus intervjuus Lõuna-Eesti Postimehele 18. jaanuaril: lastele antakse liiga palju koduseid töid teha.

Kui kooliteema üles võetakse, ei ole vaja rahvast väga paluda. Nüüdki lüüakse hasartselt ja asjatundlikult kaasa, aga vähesed aplodeerivad ministri ideele. See on leebelt öeldud: tegelikult üllatab mind see viha, mille osaks idee sai.

Need, kes on jõudnud juba kaasa mõelda, väljendavad peamiselt oma hirme. Suur osa kardab, et kui koduseid töid ei anta, ei harjugi lapsed tööd tegema ja hiljem, „tõelise elu“ saabudes löövad jalust nõrgaks, neid tabab depressioon ja töötus. Räägitakse lumehelbekestest, lustist ja lillepeost kõik need 18 aastat. Niimoodi arvajad ei tea hästi, mis koolis toimub, mis tööd lapsed tegelikult teevad.

Mõnikord mõtlen neid tunnis vaadates, kui raske on olla löögivalmis seitse tundi järjest, kaheksa tundi järjest, tegelikult ilma puhkuseta.

Kogu aeg töökas, keskendunult mõttega asja juures, täita käske ja korraldusi, iga hetk valmis olla selleks, et õpetaja kontrollib. Ja liikuda ei tohi!

Moodne on praegu rääkida sellest, et peame julgema oma mugavustsoonist välja murda. See on raske, nõuab julgust, käib paljudele üle jõu, aga peab, kui tahad olla edukas. Võetagu siis teadmiseks – lapsed koolipingis ongi suurema osa ajast oma mugavustsoonist väljas, iga päev. Vahetund ehk toob leevendust, aga mitte alati. Seda stressi on meil raske ette kujutada. Vähesed meist teevad päevast päeva nii pingelist tööd.

Mina neid eelpool toodud hirme suurt ei jaga, aga siiski kardan ka mina. Kõige rohkem seda, et suures tuhinas kodutöid vähendada tehakse liiga Eesti koolis nendele kõige kaitsetumatele, kellest suurt ei räägita, aga keda on palju – andekatele, töökatele, uudishimulikele. Et õppekavu “üle vaadates” jäetakse nad hoopis näljapajukile.

Tuline kahju, et minister mainis pikemas plaanis kodutöödest loobumist, kuigi päriselt nii ta vist ei mõtle. Aga sõna öeldi välja, see teostamatu idee on kerge sihtmärk ja selle pihta antakse nüüd tuld kõikidest torudest.

Hirmsas möllus võib varju jääda täiesti reaalne eesmärk koolitööde mahtu vähendada ja seda oleks tõesti vaja.

Minister lisab, et ilmselt tähendaks kodutööde vähendamine ja hiljem kaotamine pikemaid koolipäevi, õppekavade ümbervaatamist ja õpetajate suuremat panust. Üks tingimus selle plaani elluviimisel siiski on: laste teadmiste tase ei tohi kannatada. See kõik võtab kukalt sügama. Meenub tuntud lugu mehest, kes peab hundi, kapsa ja kitsega jõge ületama. Ainult lahendus ei ole nii lihtne. Koolitöö kõik küljed on üksteisega nii tihedalt seotud, et kui sikutame ühest otsast, hakkab miski liikuma hoopis seal, kus ei oodanud. Näiteks needsamad pikemad koolipäevad. Mis saab siis treeningutest ja ringidest?

Õppetöö individualiseerimine aitaks kodutöid vähendada, aga praegu ei ole see võimalik. Põhjusi on palju, olgu siin ära toodud liiga palju õpilasi klassides, nende hulgas ka erivajadusega õpilasi. Mõnikord tuuakse meile eeskujuks Hollandi ja Soome koolid, kus kõike jõutavat. Hakkad uurima ja selgub, et seal on tugevad taustajõud, mitu õpetajat tunnis ja väiksemad klassid. Muuseas, arutelu edenedes jõuame ilmselt ka punkti, kus tuuakse eeskujuks seesama Soome kool, kus kodutöid ei anta. Antakse küll. Soomlased isegi on hädas ja vaidlevad sel teemal samuti.

Mida ütleb teadus kodutööde mõttekuse kohta?

2006. aastal avaldati Inglismaal põhjalik metaanalüüs, mida juhtis Duke’i ülikooli professor Harri Cooper. Analüüsiti 60 uuringut ja tehti palju järeldusi, aga meid huvitab praegu üks neist: mida nooremad lapsed, seda väiksem on koduste tööde mõju nende teadmistele. Seda sõltuvust märgati alles 6. klassis.

Metaanalüüsis tuuakse välja ka põhjused, miks kodused koolitööd on vajalikud. Et nende peale tulla, ei peagi olema pedagoogikadoktor. Samad põhjused, millest räägivad kõik kogemustele ja tervele mõistusele toetudes: kinnistub koolis õpitu, tekib harjumus iseseisvalt töötada, areneb kohusetunne. Kuigi selle viimase pärast ei peaks minu arvates küll kodus midagi üles andma, kohusetunnet arendada aitavad hoopis meeldivamad ja praktilisemad kohustused.

Millega see arutelu lõpeb? Tasuks kuulata praktikuid, neid, kes iga päev koolis töötavad. Liiga kalliks on ühiskonnale läinud asjatundjate eiramine. Mitme kooli direktorid, õppealajuhatajad ja õpetajad on jõudnud juba oma arvamust avaldada. Aga üheks peab valmis olema – nad ei paku kiireid ja kergeid lahendusi.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (8)