Milline võiks olla Tallinna linn, kui see oleks kujundatud ja lahendatud jalakäijaid, rattureid, keskkonda ja inimsõbralikku ruumi arvestades? Facebooki ja Instagrami kontol mitte_tallinn on juba pikalt osundatud linnaruumifopaadele ja absurdselt tagurlikele lahendustele, pakkudes kõrvale lihtsalt teostatavaid alternatiive. Viimastel kuudel on konto jälgijaskond hüppeliselt kasvanud ning kergliikluse ja avaliku ruumi arengu teemad jõuavad üha enam ka tavameediasse. Anonüümseks jääda sooviva linnaruumiaktivistiga vestles linnaruumi planeerimisest, autostumisest ja inimsõbraliku ruumi olemusest Edasi kaasautor Iiris Viirpalu.
Oled juba mõnda aega tegutsenud sotsiaalmeedias nime all mitte_tallinn ning loonud visuaalseid mudeleid sellest, milline võiks Tallinna linnaruum välja näha, kui prioriteediks oleks parem avalik ruum, kergliiklejad, jalakäijad ja inimsõbralik linn. Kuidas tekkis sinus huvi linnaruumi ja urbanismi vastu ning miks lõid sellised lehed (Facebookis ja Instagramis), kus tood välja probleeme ning pakud lahendusi, meelitades ka kaaslinlasi kaasa mõtlema ja rääkima?
Olen alati püüdnud aru saada, kuidas asju tehakse ja miks neid nii tehakse. Usun, et mu kogemused ja taust on tuttav väga paljudele. Olen kasvanud koos vaba Eestiga, näinud räämas linnakeskkonda, kogenud välismaavaimustust ja oodanud, millal meie hallist nõukogude linnast saab meeldivate tänavatega euroopalik linn. Olen tundnud rõõmu edasiminekute üle ja samas näinud sõpru ja sugulasi välismaale kolimas ning sinna jäämas. Kuigi nüüdseks on Tallinna tänavaid pea kõikjal remonditud, siis euroopalikku linna me saanud ei ole. Senine fookus on läinud autosõidu soodustamisele ehk mugavamaks tegemisele. Juba autode rohkus iseenesest teeb tänavaruumis viibimise ebameeldivamaks, kuid kasvava ebameeldivuse kompenseerimiseks ei ole linn teinud jalakäijate heaks ühtki sammu.