Mõni aeg tagasi kirjutas minust paar aastat noorem koolivend ühismeedias sellest, kuidas ta gümnaasiumis ei suutnud matemaatikat silmaotsaski taluda, aga nüüd jälgib selleteemalisi videoid suure huviga. Ühtlasi avaldas sõber lootust, et tänapäeval töötavad koolis uue hingamisega pedagoogid, tänu kellele õpilased armastavad matemaatikat.
Video, mille koolivend oma sõnumi illustratsiooniks lisas, seostas aritmeetikat muusika ja kujutava kunstiga, visualiseeris nootide ja värvide kombineerimist ning küsis, miks ei võiks matemaatiliste probleemidega niisama loovalt mängida. Loovus kõlab ju palju ägedamalt kui reeglite järgimine, algoritmide rakendamine!
Kahtlustan siiski, et matemaatika on selles kontekstis üksnes näide ja tegelikult kehtib sama “traagika” kõigi ainete kohta. Kunst ja muusika ei pruugi tingimata põnevamad olla. Aine on igav, kui õpilasel jääb vastamata alateadlik küsimus “Kuidas see minusse puutub?”.
