Haridusreformide teerull on allamäge veerema pääsenud ja seda peatada tundub võimatu. Oma teel triigib ta omanäolise Eesti kooli ühetasaselt näotuks. Teerulli mootoriks on ministeerium ja kütuseks ideed sellest, et innovatsioon on hea ja digi parim, et õpetajad ja õpilased on võrdsed, et kool peab vabastama lapsed kannatustest, mida kool on ise põhjustanud, et kõiki tuleb õpetada individuaalselt jne, jne.

Ükski idee pole küllalt rumal, et seda ei saaks kuulutada innovaatiliseks, luua töörühm, lüüa laiaks hulk raha ja aega, ning siis sobitada see kooli argipäeva – aga kui ei sobi, siis jõuga oma kohale suruda. Nüüd on see teerull jõudnud põhikooli lõpueksamiteni ja kuigi protestihääled panevad raske masina korraks vaaruma, siis küll saab siingi varsti sile maa.

Kui ma kuulen, et ettepanekut kaotada eksamid, on tutvustatud huvirühmadele, siis kardan, et arvamust ei küsitud ühelt huvirühmalt, võib-olla kõige arvukamalt. Need on lapsed, kes suudavad ja tahavad tööd teha, kes naudivad kordaminekuid, kelle siirast ja võidukat rõõmu ma näen koolis iga päev. Nad elavad peres, mis pakub neile tuge, mida nad vajavad. Kogemus näha oma pingutuste vilju on nii võimas, et sellele saab hiljem üles ehitada terve oma elu. Kindlasti saab seda kogemust ka muud moodi, aga eksamid on selleks minu arvates küll parim viis ja just põhjusel, miks neist tahetakse loobuda: pinge ja kartus läbi kukkuda.

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (22)