Igor Kaasik: haridusreformi teerull ajab tossu välja, aga liigub edasi. Kooliõpetaja kolumn

Foto: thoughtleadersllc.com

Haridusreformide teerull on allamäge veerema pääsenud ja seda peatada tundub võimatu. Oma teel triigib ta omanäolise Eesti kooli ühetasaselt näotuks. Teerulli mootoriks on ministeerium ja kütuseks ideed sellest, et innovatsioon on hea ja digi parim, et õpetajad ja õpilased on võrdsed, et kool peab vabastama lapsed kannatustest, mida kool on ise põhjustanud, et kõiki tuleb õpetada individuaalselt jne, jne.

Ükski idee pole küllalt rumal, et seda ei saaks kuulutada innovaatiliseks, luua töörühm, lüüa laiaks hulk raha ja aega, ning siis sobitada see kooli argipäeva – aga kui ei sobi, siis jõuga oma kohale suruda. Nüüd on see teerull jõudnud põhikooli lõpueksamiteni ja kuigi protestihääled panevad raske masina korraks vaaruma, siis küll saab siingi varsti sile maa.

Kui ma kuulen, et ettepanekut kaotada eksamid, on tutvustatud huvirühmadele, siis kardan, et arvamust ei küsitud ühelt huvirühmalt, võib-olla kõige arvukamalt. Need on lapsed, kes suudavad ja tahavad tööd teha, kes naudivad kordaminekuid, kelle siirast ja võidukat rõõmu ma näen koolis iga päev. Nad elavad peres, mis pakub neile tuge, mida nad vajavad. Kogemus näha oma pingutuste vilju on nii võimas, et sellele saab hiljem üles ehitada terve oma elu. Kindlasti saab seda kogemust ka muud moodi, aga eksamid on selleks minu arvates küll parim viis ja just põhjusel, miks neist tahetakse loobuda: pinge ja kartus läbi kukkuda. Olen sama meelt Marju Lauristiniga, et kooli üks ülesanne on ette valmistada inimesi, kes taluvad pinget. Kuidas seda teha muidu, kui seada nad pingelisse olukorda? Selline ümarate nurkade ja pehmete servadega kool ei ole siis niisugustele peredele enam võrdseks partneriks.

Olgu, põhikooli lõpueksameid enam ei ole.

Mis edasi?

Edasi läheb nii: osa koole, mida praegu nimetame eliitkoolideks, teeb ise oma lõpueksamid, aga siis juba hoopis raskemad kui praegused, sest need on niikuinii töökatele ja taibukatele lahjad. Teised koolid ehk püüavad mõnda aega oma eksameid teha, aga loobuvad varsti vanemate survel või teevad need mõttetult lihtsad. Nendesse esimestesse tahab üha rohkem lapsi ja need muutuvad nüüd juba tõeliselt eliitkoolideks. Siis juhtubki see, mis väikeses Eestis on täiesti vastuvõetamatu: meie kooli lõpetavad inimesed, kelle võimekuse vahel maailmas hakkama saada on lai kuristik, veel laiem kui praegu. Siis otsustab lapse saatuse üha enam see, kus ja millisesse perre ta sündis. Kui palju vaenu ja viha see tekitab, kui palju andeid läheb raisku! Seda peame kartma nagu tuld, see hävitab meie riigi. Ma ei liialda, usun tõesti, et seda meie riik üle ei ela.

Muidugi saab riik võrdsust taga ajades eksamid keelata, takistada õppida ja pingutada, aga see ei oleks enam see riik. Siis võib juba irooniata öelda: sellist Eestit me küll ei tahtnud.

Mõnikord siiski hakkab teerulli mootor tossu välja ajama, aga päris seisma ta ei jää. Frits Wichers, Euroopa rehabilitatsiooni platvormi president, ütleb, et vahepealsed idealistlikud ettekujutused erivajadusega laste ja tavaõpilaste koosõppimisest käivad üle jõu (EPL 17.06.2019). Jutt on kaasavast haridusest, mis on meie klasside töömeeleolu lõhkunud juba aastaid ja milles meie oma praktikud olid kohe alguses kahtleval seisukohal. Kõigepealt, müts maha nende ees, kes oma eksimusi tunnistavad. Kahju on juba sündinud, aga ehk lõpetatakse see hullus ometi ükskord. Olen ise õpetanud kokku kolme klassi, kus õppis ka pime laps. See oli tore ja rõõmus kogemus, loodan, et ka neile. Õpetajatel olid head ja asjatundlikud abilised, lapsed said eeskujulikult hakkama siis, ja nagu olen kuulnud, läheb neil ka praegu hästi. Ent nende 3 lapse erilisus ei seganud teiste klassikaaslaste töörahu ega jätnud neid ilma õpetajate tähelepanust, mis üldjuhul on kaasava hariduse puhul tavaline.

Mida siis teha? Jätta kõik nii nagu on olnud? Muidugi mitte. Muudatused on vajalikud, aga need ei tohi minna vastuollu “aastatuhandete vanuste pedagoogiliste põhimõtetega” (laenan siin Peep Leppikult). On palju neid, kes tunnevad kärsitust ajaga kaasas käia, kardavad maha jääda, aga pole vaja tormata, eriti siis, kui pole päris selge, kuhu ja kuidas. Meil on palju vanasõnu, mis manitsevad rahulikuks jääma: tark ei torma; üheksa korda mõõda, …; kes pärast naerab, … ja veel kümneid, me tunneme neid ju kõiki. Ükski neist ei ole oma mõtet kaotanud. Vastupidi, nad on üha tähtsamad praegu, kus tehnoloogia kõiki protsesse kiirendab, ainult inimene vajab ja igatseb sedasama, mida ennegi.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (17)