Maarja Kangro: inimene on rohkem väärt kui suur püha kunstitõde

Maarja Kangro I Foto: Piia Ruber

Kirjanikul ja tõlkijal Maarja Kangrol ilmus poolteist kuud tagasi teos “Minu auhinnad”, kus autor on lahanud kirjandusmaailma siseseid küsimusi. Kes saab auhindu, mis tunnustamisega kaasneb? Iiris Viirpalu uuris Maarjalt lähemalt kirjandusilma, tunnustuse ja Eesti ühiskonna suundumuste osas.

Alustame kõige päevakajalisemast ehk sinu äsjailmunud romaanist. „Minu auhinnad“ võtab vaatluse alla kirjanduse auhindamise, žüriide, kogukondlikkuse küsimused. Mis oli teose kirjutamise ja avaldamise ajendiks?

Ajend tuli tegelikult väljastpoolt, tegu oli n-ö teemavargusega: ostsin kunagi Berliinis Austria kirjaniku Thomas Bernhardti teose „Meine Preise“, mille käsikiri leiti kirjaniku kodust ja avaldati 20 aastat pärast tema surma. Kui ma seda lehitsesin, tärkas mõte, et Eestis peaks midagi sarnast kirjutama. Tundus, et sellised lood aitaksid maha võtta pingeid, mida kirjandusauhinnad tekitavad. Ja kinnitada, et tunnustus ei olene üksnes teose kõigutamatust väärtusest. Hakkasin iseenda auhinnalugusid kirja panema – alustasin sellega aastal 2012 –, aga ühel hetkel huvi vaibus ja jätsin selle mõtte puhkama. Kui hiljem need tekstid taas käsile võtsin, sai selgeks, et tunnustuse ja prestiiži teema vajab põhjalikumat analüüsi, kuna see on kultuurivaldkonnas ja lõpuks kogu ühiskonnas nii oluline. Nõnda kasvas autobiograafilistele lugudele juurde teine osa – uurimuslik ja esseistlik.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (39)