Maarja Kangro: inimene on rohkem väärt kui suur püha kunstitõde

Maarja Kangro I Foto: Piia Ruber

Kirjanikul ja tõlkijal Maarja Kangrol ilmus poolteist kuud tagasi teos “Minu auhinnad”, kus autor on lahanud kirjandusmaailma siseseid küsimusi. Kes saab auhindu, mis tunnustamisega kaasneb? Iiris Viirpalu uuris Maarjalt lähemalt kirjandusilma, tunnustuse ja Eesti ühiskonna suundumuste osas.

Alustame kõige päevakajalisemast ehk sinu äsjailmunud romaanist. „Minu auhinnad“ võtab vaatluse alla kirjanduse auhindamise, žüriide, kogukondlikkuse küsimused. Mis oli teose kirjutamise ja avaldamise ajendiks?

Ajend tuli tegelikult väljastpoolt, tegu oli n-ö teemavargusega: ostsin kunagi Berliinis Austria kirjaniku Thomas Bernhardti teose „Meine Preise“, mille käsikiri leiti kirjaniku kodust ja avaldati 20 aastat pärast tema surma. Kui ma seda lehitsesin, tärkas mõte, et Eestis peaks midagi sarnast kirjutama. Tundus, et sellised lood aitaksid maha võtta pingeid, mida kirjandusauhinnad tekitavad. Ja kinnitada, et tunnustus ei olene üksnes teose kõigutamatust väärtusest. Hakkasin iseenda auhinnalugusid kirja panema – alustasin sellega aastal 2012 –, aga ühel hetkel huvi vaibus ja jätsin selle mõtte puhkama. Kui hiljem need tekstid taas käsile võtsin, sai selgeks, et tunnustuse ja prestiiži teema vajab põhjalikumat analüüsi, kuna see on kultuurivaldkonnas ja lõpuks kogu ühiskonnas nii oluline. Nõnda kasvas autobiograafilistele lugudele juurde teine osa – uurimuslik ja esseistlik.

Millist vastukaja oled saanud kirjandusringkonnasisest seestpoolt? Kas on olnud ka pettumust?

Raamatu ilmumisest on nüüd peaaegu kaks kuud ja seni olen saanud väga head tagasisidet kolleegidelt, kellest on seal kirjutatud positiivses või neutraalses valguses. Või ka nendelt, keda polegi seal mainitud. Inimesed, kel võib-olla oleks põhjust end puudutatuna tunda, pole veel reageerinud. Ma ei tea, kas nad on tekste üldse lugenud, minuni igatahes pole kuri tagasiside veel jõudnud.

Kirjandusmaastik on muutunud sõbralikumaks

Oled tegutsenud kirjandusväljal üsna pikka aega. Ehk avaksid, kuidas on sinu meelest kirjandusmaastik ajas muutunud. Kas oled märganud tendentsi, et ilmub väga palju teoseid?

Paistab, et üleüldine sõbralikkus on kasvanud. See ei ole ainult Eesti-sisene fenomen, samasuguseid arenguid on täheldatud mujalgi. Ajastute vahel toimubki vist lainetus: mõnel perioodil on konfliktid ja hõõrumised tugevamad, kriitika karmim, ja mõnel ajal on kultuuriringkond kokkuhoidvam ning väga halvasti ei öelda. Praegu tundub, et ka meie vihasemad hääled nagu (:)kivisildnik on muutunud leebemaks. Või siis ei võeta väga halvasti ütlejaid väga tõsiselt; väheanalüütiliselt või tendentslikult tige inimene riskib narri rolliga.

Et saavutada tõsiseltvõetavus, tuleb näidata, et suudad asju mitmest küljest vaadelda.

Võib-olla pole omavahelised kaklused parajasti nii ägedad ka seetõttu, et tajutakse, et väliseid ähvardavaid tendentse on niigi palju – tuntakse pigem vajadust kunstivälja kaitsta.

Aga mis puutub ilmuvate teoste rohkusse, siis ega need kõik ei pääse parnassile. Auhindu ja tunnustatud literaate on küll palju, aga nende ring, kes saavad kõige ihaldatumaid autasusid, ei ole ülemäära lai. Olen suurte võitjate fenomenist ka oma raamatus rääkinud: tunnustus toob tunnustusele lisa, teatud mõttes tunnustatakse inimesi ka lihtsalt varasema tunnustatuse eest. Kõigi meie tähtsamate preemiate alt leiame aina korduvlaureaate. Mõni korjab auhindu lõpuks peaaegu iga teosega, mõni teine aga, kellele preemia rohkem tähendaks, jääb muudkui ilma.

Üllatusvõitjaid tuleb muidugi ka ette – need on vajalikud, et avalikkuse tähelepanu hoida –, aga mitte nii väga palju. Debüüdiauhinnad on kõikuvamad, näiteks Betti Alveri auhinna laureaatidest pole mitmed kirjandusse jäänudki. Žüriidel on siin märksa raskem hinnata: pole varasemat tunnustust, millele tugineda. Ka talendi jätkusuutlikkust ei pruugi kohe ära näha.

Kuidas suhtud arvamusse, et inimesed loevad tänapäeval raamatuid üha vähem ning rohkem loetakse lühitekste, internetiartikleid. On räägitud funktsionaalse lugemisoskuse hääbumisest…

Ma usun, et kui päevane loetud tähemärkide arv kokku arvata, siis loetakse pigem palju. Tänu netile loevad ja kirjutavad ka need, kelle kirjutamiskogemus oleks varasemal ajal päädinud lõpukirjandiga. Kõik see sõnaline materjal ja suhtlemine veebikanalites peaks verbaalseid oskusi pigem arendama. Aga seda näen ka enda juures, et loen palju netist ja varasemaga võrreldes vähem raamatutest, paljusid raamatuid loen üldse pisteliselt. Seevastu ostan neid päris palju, jätkuvalt. Ja kogu maailmas on paberraamatute müük viimasel ajal jälle kasvule pööranud. Kindlasti ostetakse eksemplarides ja kilodes praegu tunduvalt rohkem raamatuid kui 50 aastat tagasi, sest neid lihtsalt toodetakse rohkem. Tõsi, ilukirjanduse lugemist jääb vähemaks, see kipub olema üha enam haritud inimeste ja (iseäranis) naiste tegevus.

Ja siiski, lugejakogukondade paljusus mind pigem üllatab. Vaadates näiteks Goodreadsi lehte, kus uue teose kohta ilmuvad juba üsna pea esimesed arvustused, tuleb täheldada aktiivsust. Kust inimesed selle aja võtavad? Sümpaatne on ka meie lugeja suur huvi eesti kirjanduse vastu – ajal, kus võõrkeelne kirjandus ja võõrkeelte õppimine on nii kättesaadavad. Ma ise olen viimasel ajal ka rohkem itaalia uuemat kirjandust lugenud, aga missioonitundest hoian end ikka kursis sellega, mida kodumaised kolleegid teevad.

Räägitud on ka auhindade paljususest kultuuris, kirjanduses. Kuidas sellesse suhtud?

Auhindade maailmas ei saa kunagi kõik lõplikult hästi olla, olgugi, et auhindu asutatakse juurde. On kaevatud selle üle, et tunnustuste rohkus nende väärtust devalveerib, aga mina sellega päris ei nõustu. Niikuinii valitseb ka selles maailmas hierarhia: on olemas ihaldusväärsed, vanad, prestiižikad auhinnad ja hulk teisi, mis teevad ka tuju heaks, aga millega samasugust sümboolset kapitali ei kaasne. Mida rohkem tunnustust, seda parem inimesele – see on ka tervislik. Mitmed uuringud on näidanud, kuidas üks põhilisi faktoreid tervelt elatud pika elu juures on sotsiaalne seotus, seejuures teadmine, et sa oled vajalik ja sind tunnustatakse. Mõned on leidnud, et sotsiaalsed faktorid on tähtsamadki kui mittesuitsetamine või tervislik toitumine.

Samas on paratamatu, et kõik kirjanikud ja kunstnikud ei ole võrdselt head. Konkurents on kahtlemata stimuleeriv, aga balansseerimine konkurentsi ja kollegiaalse solidaarsuse vahel on peen värk. Näiteks, kuidas rääkida kolleegidest, kelle looming sulle ei istu, aga kes inimesena on toredad. Kuidas kommenteerida nende loomingut?

Kas pingutada välja kompliment, mis on ebasiiras?

Olen leidnud, et teatud mööndustega tuleb vahel sedagi teha, sest inimene on lõpuks rohkem väärt kui suur püha kunstitõde. Aga see perekondlikkus on muidugi probleem. Muusikaringkonnas on see vist pikka aega nii olnud: keegi ei ütle kellelegi halvasti, pärast kontserti surutakse ikka kätt.

See on ühelt poolt ka ohtlik, kuna tekib küsimus kvaliteedist.

Muidugi. Kui oleks võimalik jagada kõigile kogu aeg ühepalju tunnustust ja ressursse, tekiks lõpuks lasteaia-efekt, kus kõik saavad suusavõistlusel esimese koha (naerab). Aga prestiiž liigub juba loomu poolest ebavõrdselt. Tegelikult see loomingumaailm ikka ongi karm maailm, kunagi ei saa siin kõik olla kõige paremad.

Sisenedes loovvaldkonda pead sellega ka arvestama.

Jah, paljude jaoks ongi see stressirohke, kuna pead end pidevalt tõestama, et pildil olla. Turg ja kommunikatsioonivõimalused nõuaksid justkui, et üha pidevamalt, kuna sündmuste mõju hajub ruttu, ka skandaalid jäävad sageli vaid kiireks plahvatuseks.

Ma ka mõtlesin kirjanikupalga saamise ajal, kas peaks kuidagi tootlikkust suurendama, aga lõpuks läks vastupidi, avaldasin hoopis vähem. Tundsin, et see andis järelemõtlemise võimaluse: kas on vaja luua ja avaldada või mitte. Vabakutselise elu elades pead kogu aeg tuleviku sissetulekuid silmas pidama, plaane tegema.

Kirjanikupalk andis rahuliku võimaluse mitte avaldada, kui see ei tundunud õige.

Ma olen üldse vist suhteliselt ökonoomne: kaalun kaua, kas mingit asja on ikka vaja, enne kui ta soetan, sest prahitootmist on maailmas niigi küllalt. Samuti ei tahaks ma oma kirjanduslikku jalajälge mahult liiga suureks ajada (naerab). Pigem teha vähem, aga sellist asja, mida pead tõesti vajalikuks.

Kirjutamine kui töö

Mis tüüpi kirjanikuks end pead? Kas kirjutamist ja loomisprotsessi mõistad rohkem kui inspiratsioonist kantud olemist või teadlikku ja sihipärasel tööl, ka käsitööoskustel põhinevat?

Oskused on kindlasti väga olulised. Olen pikalt ka tõlketööd teinud ning seal tuleb eriti ilmsiks, kui palju on kirjainimesel tarvis lihtsalt käsitööoskusi. Kõige ilmsem on see kindla vormiga luule tõlkimisel, aga tõlkija vilumus ja oskused või nende puudumine ilmutavad end selgelt ka proosatõlgetes.

Kas kirjanik peab oskama kirjutada? Ta peab oskama teha teatud valikuid: sõnade ja kujundite, süžeearenduse osas. Kunagi pidasin elementaarseks, et kirjanik oskab kirjutada igas mõttes, st valdab süžeeloomet, dialoogi, jutustamisoskust, stilistikat, grammatikat, kirjavahemärke, aga tegelikult ei pruugi see üldse nii olla. On palju kirjanikke, kes on head lugude väljamõtlejad või mahlakad keelekasutajad, aga õigekirjareegleid ja lauseehitust ei valda. Mis seal siis ikka, toimetajatel on ka tööd vaja. Ise olen alati loomupärane pedant olnud ja toimetajatega ka väga hästi läbi saanud. Nooruses võisin mõne võõrkeeles tehtud grammatikavea pärast mitu tundi põdeda, aga need ajad on õnneks möödas.

Aga inspiratsioon? Loomulikult olen ikka ja jälle otsustanud, et inspiratsiooni või õiget häälestust ei ole ja parajasti ei tule, ja nii on targem asi praegu sinnapaika jätta. Aga see on teadagi puhas mugavus – pigem on ikka nii, et tee tööd, siis tuleb ka inspiratsioon. Kirjutama asudes teed kas või lihtsalt sooja nagu trennis, ja järgmisel korral võib abi olla sellestki, et oled musta materjali kirja pannud. Isegi kui see tuleb üleni ära visata. Kui üldse kirjutada ei taha, siis võib aidata teiste autorite lugemine. Aga vahel on loomingulise töö alustamine tõesti väga raske, enda käimatõmbamine on räme pingutus. Kui füüsilise pingutuse puhul on vähemalt suund selge, siis loometöö puhul pole sedagi.

Ja see on masendav, kui näed, et välja tuleb mingi jama, nahkne, konstrueeritud, tuim. Mu õde on öelnud, et kõige jubedam hetk on „kohtumine oma loomingulise impotentsusega“ (muigab). Need hetked on tõesti nii ebameeldivad, et tahaks neid eitada. Kui palju mõnusam on siis otsustada, et teed midagi muud ja ootad „õiget aega“. Aga sel juhul võib juhtuda, et ei tule üldse midagi. Kõigi nende pikemate tekstidega, mida ma olen väga tahtnud kirjutada ja mille kirjutamist olen suuremalt jaolt ka nautinud, on kaasnenud mingil hetkel lihtsalt töötegemine, materjalist läbinärimine, mustandid, nässuläinud ja uuesti alustatud kokkukeevitamistöö. Pikad heitlemised selle üle, milline sõna kõlab antud kontekstis paremini, st rohkem minu moodi. Iseendalikkus ei tule ka alati välja.

Tuntud tõde on, et asjaarmastaja vähemalt armastab seda, mida ta teeb. Dilettant lahutab meelt, lustib, si diletta. Ja nii ongi. Kes võtab kunstitegemist tõsiselt ja tunneb selle eest vastutust, see ei saa ainult lustida. Ideede tekitamine ja häälestumine nõuab aega, väljal toimuvaga kursisolek nõuab aega (kas sellist asja on juba tehtud? kuidas mu teos eelnevate samalaadsetega suhestub, on seda üldse vaja?), endas kahtlemine on ebameeldiv.

Need, kes arvavad, et kunstnikele ja kirjanikele ei tohiks nende „hobitegevuse“ eest palka maksta, lähtuvad omaenese piiratud kogemusest, kus kunst tähendab tõesti vaid hobilist lustimist, akvarelliringi ja reflekteerimata tundeluulet. Tegelikult on loomine kohati lausa pahandav ja painav töö, ja su identiteet on kogu aeg löögi all. Viljad on muidugi väga meeldivad, seda ei saa salata.  

Jah, ja siis on sul ka oma latt, mida pole nõus alla laskma.

Just, see on vist osa elementaarsest kunstnikueetikast. Vähemalt püüda sinnapoole.  Ja kui näed, et ei leia õiget tooni… Püüan olla ökonoomne ja väga palju sõnavahtu mitte toota, aga eks mul muidugi on ka nässu läinud lugusid, mlle puhul ma leian, et neid ei kõlba kunagi avaldada.

Eks inimesena ka muutud ajas ja siis tunduvad oma eelmised mõtted aegunud.

Tõsi on, et raamatu eest, mille oled viimati avaldanud, oled valmis rohkem vastutama. Ajapikku või isegi mitte väga ajapikku tekib distants. Kuni lõpuks kerkib kümme aastat tagasi kirjutatud tekstide puhul küsimus „kas see üldse olen mina?“ – ja siis võivad need jälle tunduda huvitavad, sest need on võõra omad.

Kunsti roll ühiskonnas

Kui nüüd minna kirjanduse juurde laiemalt, siis oma viimastes teostes „Klaaslaps“ ja „Minu auhinnad“ oled avanud teemasid, millest muidu ei räägita. Kuivõrd tunned, et kirjanduse ja kunsti ülesanne on rääkida tabudest või asjadest, millest pole kombeks kõnelda?

Jaa, see on minu jaoks ka kunstitegemise moraalne õigustus: öelda midagi, mida enne pole niimoodi öeldud, anda hääl neile, kel enne pole seda olnud. Pidevalt millegi tuttava, turvalise, harjumuspärase loomine ei tundu mulle piisav. Mõistan loojaid, kes seda teed lähevad ja pakuvad vanu häid äraproovitud tooteid, aga ma ise tunnen, et mind loojana teeb see rahutuks, vähemalt praegu. Nii palju on minus veel avangardisti, et ma tahaksin kogu aeg edasi liikuda. Kuigi väga paljud asjad on siin ilmas juba ära tehtud, teemad avatud, mõisted dekonstrueeritud.

Aga ega põhiline polegi uudsus, vaid vaikearusaamade, mugavuse kõigutamine.

Kirjaniku- ja kunstnikupalga valguses on tulnud ette, et kunstnik peab oma olemasolu ühiskonnas õigustama, rääkima, et see ei ole hobitegevus. Miks kunstnik peab end õigustama, kas ei ole elementaarne, et kunst on üks ühiskondliku arengu ja mõtete väljendamise ja peegeldamise valdkondi?

Kindlasti on kunst ühiskonnas paratamatu ja möödapääsmatu. Me ei saa ilma valdkonnata, mis pole otseselt kasutoov, aga laseb ideid ja võimalusi läbi mängida, pidevalt katsetada, küsimusi esitada. Ses mõttes pole kunsti vajalikkust tarvis põhjendada, küll aga on arusaadav, et põhjendamistarvidus tekib individuaalsel tasandil: miks just see teos või kunstnik? Kas just minu looming on midagi väärt, on ta vajalik?  Aga see, et kõrgtasemel kunsti toetamist peaks õigustama, on tänapäeval kuidagi aegunud arusaam. Kunsti on kogu aeg ühel või teisel viisil toetatud, intitutsionaalne toetus sai hoogu 20. sajandi teises pooles seoses heaoluühiskonna arenguga, ent ka varem, monarhia tsentraliseerumise ja 20. sajandi esimese poole diktatuuride aegadel, toetati kunsti institutsionaalselt, mõistagi sooviga määrata, mis kunstis toimub.

Rääkimata metseenlusest.

Seda niikuinii. Selline asi nagu kunstiturg tekkis 19. sajandi algul, vaba, iseseisvunud kunstiga, ja vastukaaluks müügile orienteeritud, üldaktsepteeritud kunstile sündis ka „avangard“: väikesele, elitaarsele asjatundjate ringile suunatud looming. Sellise kunsti tegemist ei saa endale igaüks lubada, kui pole toetavaid institutsioone. Aga arusaam, et loomevaldkond on oluline ning need väärtused, mis seal liiguvad, on tähtsad, on moodsat ühiskonda saatnud pidevalt.

Naljakas oli Erki Noole väide, et sportlastele sobib parempoolne maailmavaade, kuna sportlased on harjunud ise hakkama saama. Aga nad ei saa ju, kuni nad on sportlased! Nad ei tee tootvat tööd ega ka turunda end ise, vaid pakuvad meile ainult vaatemängu, mida keegi teine müüb ja toetab.

Kuidas näed praegu kirjanike rolli arvamuse kujundaja või oluliste küsimuste lahtimõtestajatena?

Praegu tundub, et kes soovib, saab sõna võtta. Mingi kanali ta endale selleks ikka leiab. Iseasi, kui palju teda kuulda võetakse ja kuivõrd ta suudab avalikku arvamust suunata. On kirjanikke, kes aktiivselt meedias sõna võtavad, näiteks Rein Raud ja kolumnist Mihkel Mutt. Mõned on aga võrreldes varasemaga taandunud. Selle taga võib olla tülpimus, arusaam, et kõnelemine ei anna niikuinii soovitud tulemust. Kaua sa ikka lihtsalt esilolekut kaifid. Pole enam see aeg, mis 80ndate lõpus, kui loovisikud tundsid, et nendel on hääl, mida kuulavad kõik.

Kas probleem võib olla ka selles, et tänane arvamusruum on ära solgitud, see on konfliktne, paljud arvamuavaldused ei ole ka tõsiseltvõetavad? Vahest see peletab kirjanikke kui intelligentseid ja tundlikke inimesi?

Demokraadina ei tohiks ma kellegi arvamusavaldusi solgiks nimetada, kuigi vahel tahaks. Ma arvan, et niipea kui tekib arvamusruumide ja väljendusvõimaluste rohkus, tekib ka n-ö praht, reflekteerimata arusaamade, läbikaalumata emotsioonide loopimine, solvamiskatsed jne – see on ju paratamatu.

Kirjanik tunneb ilmselt, et sõna ei ole enam spetsiifiliselt tema vahend. Ega tal olegi ju mingit verbaalse väljendumise eelisõigust. Arvamusliidreid tuleb kust tahes, atsakaid väitlejaid ja kommenteerijaid, olgu nad siis sõnaosavad või mitte, on meediaruum täis. Mida eripärast võiks kirjanik sinna pakkuda, lihvitud väljendust ja omanäolisi kujundeid? Küllap leiavad paljud, et neil on targem oma tööle keskenduda. On kirjanikke, kes sotsiaalmeedias väitlevad missioonitundelise põhjalikkusega, nagu kunagi Aare Pilv, aga nüüdseks on temagi taandunud. Eks jaks raugeb ja asi ammendub, kui mingit konstruktiivset dialoogi ei teki. Ka ma ise olen mitmetes sotsiaalmeedia lahingutes seda tundnud. Vahel tuleb meelde Ostap Benderi ja isa Fjodori kemplus Ilfi ja Petrovi raamatust „12 tooli“, argumendiks „sam durak“ („ise oled loll“).

Head Read 2018 I Foto: Kris Moor

Eesti ühiskond seisab ristteel

Mis sa arvad, kuhu Eesti ühiskond praegu teel on? Või kus ühiskonnana hetkel asume, kuhu paigutume?

Mulle tundub, et me oleme punktis, kust võib liikuda nii ühes kui teises suunas. EKRE ennustab endale kopsakat valimistulemust, ja see pole üldse välistatud. Nende esimees on ka välja hõisanud, et EKRE võiks saada Poola või Ungari kombel ainsaks võimuparteiks. Selline võikus jääb ehk siiski soovmõtlemiseks, aga tendentsid mujal Euroopas ei tee eriti optimistlikuks, vaadakem või Austria ja Rootsi valimistulemusi. Või populistlike konservatiivide edu Läti valimistel. Samas loodan ma, et EKRE ikka valitsusse ei pääse ja see piinlik peatükk jääb Eesti ajaloos vahele. Jõud, mis eelistavad suuremat avatust, peaksid leidma retoorika, mis ahvatleks suuremat auditooriumi kui haritlased, aga eks sellise retoorika leidmine ongi raske. Kuidas jõuda nendeni, kes kipuvad muutustes ja teistsugususes kergesti ohtu tajuma – parempopulistliku retoorikaga on neid kerge manipuleerida, aga kuidas teha neile muud tüüpi mõtlemine atraktiivseks?

Kas siin võib olla põhjuseks inimeste majanduslik ebavõrdsus ja pettumus?

EKRE tõus Eestis on kindlasti seotud majandusliku ebavõrdsusega. See on maailmas vana tõde, et vaesem elanikkond ei hääleta vasakpoolsete poolt, kes nende õiguste eest seisavad, vaid eelistab konservatiive, iseäranis parempopuliste. Berlusconi ja Trumpi tüüpi miljardärid on vaestele valgetele palju atraktiivsemad, samastumiseks arusaadavamad tegelased kui keerulise jutuga vasakpoolsed. On leitud ka, et kehvema sissetulekuga ja vähemharitud inimestele ei pruugi ressursside ümberjagamise jutt õigupoolest üldse meeldida: kui vanasti oli selge, et rõhujad olid ülemklassid, siis nüüd kardetakse tihti rõhumist „altpoolt“, seda, et rühmavalt maksumaksjalt kooritud toetused ja abirahad lähevad immigrantidele, põgenikele, niisama olesklejatele (ja meil näiteks mõttetutele kunstnikele ja kirjanikele). See, et mõni jõukas inimene teenib vaesest paremjõudude valijast päevas tuhat korda rohkem, ärritab justkui vähem, kuigi ratsionaalselt võttes võiks ärritada rohkem.

Väärtuste küsimust ei saa kõrvale jätta.

Eestis on traditsiooniliselt olnud valdavad need väärtused, mida politoloog Ronald Inglehart nimetab ellujäämisväärtuseks, ja mitte eneseväljendusväärtused, millega kaasneb suurem avatus ja hoolivus. Kui inimene on mures hakkamasaamise pärast, kardab teistsugususest ohtu ja on orienteeritud võõra väljasulgemisele, siis võidab tema hääle muidugi see, kes talle samasugust retoorikat pakub, mitte see, kes hakkab selgitama, et ka süürlased ja geid on meie ligimesed.  

Kirjanikudki on väärtusküsimustes eri seisukohtadel. „Kultuurimarksistid“ nagu mina ei ole nende seas valdavad, Kirjanike Liidu ridades on ka EKRE liikmeid. Kunstnike seas on vasakpoolsus valdavam: need, kes tegelevad kaasaegse kontseptuaalse kunsti ja etenduskunstidega, on valdavalt emantsipeerunud vaadetega.

Samas tegutsevad nemad ka väga rahvusvahelisel väljal: käiakse residentuurides, festivalidel, suheldakse väliskolleegidega.

Jaa, eks vabad kunstid ongi väga rahvusvahelised, isegi kui kunstnikud kasutavad materjalina konkreetset keskkonda, selle ajalugu või poliitilist olukorda. Esteetika ja mõtlemine on ikkagi rahvusvahelised. Ja selles mõtlemises on elementaarne, et liigutakse (vähemalt formaalselt!) tõrjutute ja ilmajäetute kaasamise suunas, hierarhilist ja ühiskondlik-evolutsioonilist suhtumist stiilis „tublimad jäävadki peale“ kaasaegsest kunstist ei leia.

Samas pole rahvusvaheline kogemus üksi mingi ainumääraja. On küllalt kultuuriinimesi, kes globaalselt ringi liikudes on jäänud hoiakult sügavalt konservatiivseteks. Palju sõltub konkreetsest ringkonnast ja eelhäälestusest, haridusest (sh mis raamatuid on koolipõlves loetud ja mida on lugenud sinu jaoks tähendusrikkad inimesed).

Kirjanduse puhul on võib-olla olulisem, et tõlgitaks teoseid autoritelt, kes elavad teistes paikades, sh konfliktipiirkondades, nagu Lähis-Ida, Lõuna-Ameerika ja Aafrika, et vahendada sealseid arenguid ja probleeme.

Nende piirkondade autoreid on ju mingil määral ka tõlgitud, aga muidugi võiks veelgi rohkem. Hiljuti tuli just Varrakus välja kaks Nigeeria autori teost. Minu kursavend Mathura (kodanikunimega Margus Lattik – I.V) on oma Allikaäärse kirjastusega võtnud sümpaatselt postkolonialistliku suuna ja vahendab järjekindlalt n-ö kolmanda maailma autoreid. Selge see, et ilukirjandus avardab arusaamist eri kultuuridest ja elutunnetest hoopis teisiti kui leheartiklid ja dokumentalistika, ja teistmoodi kui reisimine. Aga kipub vist olema nii, et kes juba kaugemalt pärit ilukirjandusliku teose kätte võtab, on niikuinii „valgustatu“, teda pole enam väga vaja veenda, et „näe, need seal on niisama väärt inimesed nagu meie“. Tõlgitud ilukirjandus kindlasti saab maailma muuta, aga et talle selleks võimalus anda, tuleb enamasti teha rämedat promotööd.

Küsiksin vahelduseks, mis sind tänases Eesti kultuuris või ühiskonnas rõõmustab, mis on sinu jaoks positiivsed arengud?

Mind rõõmustas, et lõpuks viidi sisse kirjaniku- ja kunstnikupalk ning seeläbi anti ühiskonnale signaal, et professionaalne kunst on meile vajalik.

Ilma kultuurita ei oleks Eesti asjast mõtet rääkida.

See maa oleks lihtsalt väike kaubanduspiirkond, kus aeg-ajalt käidaks laulupidudel ja mängitaks etnomuusikat. Säärane identiteet vajuks aga varsti lamedaks, laguneks ära, ükskõik mida rahvuskonservatiivid ka ei looda. Professionaalset kultuuri tuleb luua praegu, minevikuorientatsioon on tee hääbumisele (nagu ka karjed stiilis „vaat kus vanasti ikka oli Tammsaare“). Kunst, nagu enne öeldud, ei ole harrastus, millega tegeled vabal hetkel. Et seda on institutsionaalsel tasandil väärtustama hakatud, on tänuväärne, ja paistab, et nüüdseks on rahvas suutnud loojapalga ka enam-vähem alla neelata. Eriti tänuväärne on muidugi Kultuurkapital, mis hoiab üleval suurt osa kirjandusest. Eesti on tegelikult kirjanike jaoks väga soosiv keskkond – näiteks saavad meil ka debüütkogu autorid honorari. Paljudes suurtes kultuuriruumides ei kujutaks seda ettegi! Enamasti hakkab autor tasu saama pärast 300-500 eksemplari müümist, luuledebütandi puhul selleni sageli ei jõutagi. Meie väikeses kultuuriruumis on loojatel lihtsam ka meedias esile tõusta – leida endale eetri- või leheruumi.

Üks ühiskondlikult positiivne tendents on see, et naisküsimused on sel kümnendil reljeefsemalt esile tulnud. On rõõmustav, et meil on nüüd sellised keskkonnad nagu Feministeerium ja grupp „Virginia Woolf sind ei karda“ – võib-olla paar-kolm aastat tagasi olid nad isegi selgemalt esil, nüüd on olukord leebunum. Meil oli väga vaja, et suuremad grupid suunaksid sellistele küsimustele nagu palgalõhe, stereotüübid jne tähelepanu, olime ses osas maha jäänud. Inimene ju omandab kasvukeskkonnas teatud hoiakud, ja kui ta pole eriline rebel ega analüüsija, tunduvad need talle tihti vaat et loodusliku tõena. Meenutagem, kuidas veel nullindatel küsis Priit Pullerits portreeintervjuudes naistelt, kuhu siis lapsed jäävad. Selline asi tunduks praegu päris kohatu. 90. aastatel olid meil muidugi juba omad tublid feministid, aga mis on oluline, on kriitiline mass. See näitab, et avatud ja võrdsetele võimalustele suunatud väärtused on üldaktsepteeritavad ja kasulikuks peetud, mitte mingi üksikute veidrike protestiüritus.  

Kas see võib olla ka lihtsalt põlvkonnavahetuse küsimus?

Ikka, väärtuste uurijad on ju tõdenud, et väärtuste ja hoiakute põhjalikum muutumine toimub põlvkondade vahetusega. Aga mitte ainult, muidu oleks ju selgitustöö mõttetu. Väljakujunenud mentaalseid seadistusi ja käitumist saab ikka muuta ka.

Poliitikas on ju sama: tuleb uus põlvkond, tuleb ka uus asjaajamisviis.

Seda küll, aga samas ei pruugi uus põlvkond sugugi kanda üksnes edumeelseid, suuremale avatusele suunatud väärtusi. Austrial on ajaloo noorim kantsler, populistlik konservatiiv. Meilgi pole padukonservatiivsetest noortest puudus.

Poliitikas on suur küsimus balansi leidmine. Kui soovid luua partei, mis esindaks avatusele ja kaasamisele orienteeritud väärtusi, pead arvestama ikkagi konkreetse keskkonnaga: kuidas võita seal piisavalt hääli, et üldse saada tegutsemisvõimalused? Kuidas muuta oma programm apetiitseks ka neile, kes jäävad halli tsooni ega pruugi veel sinu väärtustega haakuda?

See on üsna peen mäng, tegelikku väärtuste muutmise tööd tuleb teha tasahilju uuristades.

Kuigi suured revolutsioonid tunduvad efektsemad. On tore, et paljud endised vaikehoiakud on vaidlustatud. Inimeste sotsiaalne tundlikkus on suurenenud, kiiresti nähakse ära, kui mõnda inimgruppi üleolevalt või halvustavalt suhtutakse. On suur pluss, kui asju vaidlustatakse ja osatakse õige koha peal häält tõsta. Kui inimesed ei oska ühisasju torkida ja õigel ajal kisa tõsta, on asjad kehvasti. Mõnedes suurtes riikides võib näha resigneerumise tendentsi: kuna kõik otsused sünnivad nii kaugel, puudub isegi illusioon sekkumisvõimalusest, pigem aetakse oma igapäevaseid asju.

Kas kirjandus peidab endas vabaduse kantsi?

Kindlasti, koos kirjandusega on seda igasugune loovkultuur. Kus siis veel saaks sõnavabadust maksimaalselt arendada kui mitte kirjanduses? Ise tunnen ka, et ilukirjanduses saan võtta maha piirangud ja poliitkorrektsuse raamid. Kui kirjutan oma nime all artikli, kontrollin ja tsenseerin end palju, kaalun, kas mõnda kohta saaks kuidagi ebaõiglase või jõhkrana tõlgendada. Ilukirjandusteostes saab aga tegelaste kaudu väljendada ka jõulisemaid seisukohti.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (15)