Iga rahva kirjandus on täpselt nii suur, kui suureks see loetakse. Eesti kirjandus on ajalt noor ja mahult […]
Author: Rein Veidemann
…tähendab mõelda kultuurist kui teatavast ruumist, milles aegki omandab ruumi mõõtme. Sellest, mis lisandub, saab ajalugu, tahapoole kaugusesse […]
Ma räägin seekord ajakirjast Vikerkaar ning selle venekeelsest sõsarast Raduga. Vaimuvalgust, vaba mõttelendu, erinevaid loomepõlvkondi ühendava väljaande esimese […]
Miks ka mitte? Vähemalt ühte niisugust, eesti kirjanduskultuurilist ahelromaani oskan nimetada ja ka lugemiseks soovitada – 2001. aastal […]
Seekordse mõtiskluse pealkiri ise kõlab juba otsekui rõhuline värsirida: on sõna- ja silbirõhud; on intervallid; on ootus järgmist […]
Võrreldes paljude rahvaste saatusega, on ühe, miljonilise keele- ja kultuurikogukonna jõudmine omariikluseni ning taas vabanemine impeeriumi kägistavast sülelusest […]
Alustagem üldisematest väidetest. Me kõik oleme mingi, antud juhul eesti kultuuri kandjad, kõneldes eesti keelt, pärides oma vanematelt, […]
Möödunud sajandi tähtsamaid prantsuse filosoofe Jean-François Lyotard (1924–1998) tõi käibele kaks olulist mõistet, mille kasutamise üle murravad filosoofid […]
Kaks luuletust Paul-Eerik Rummo legendaarsest luulekogust “Lumevalgus…lumepimedus”. Luuletused koos Rein Veidemanni kommentaariga on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, […]
Pealkiri on kujundlik sõnaühend, fraseologism, mis iseloomustab inimese teatavat käitumist. Tavaelus ei kujuta me ju ette end ratsutavat […]
Essee pealkiri ütleb ümber tuntud ladinakeelse mõttetera “Tempora mutantur, nos et mutamur in illis” (“Ajad muutuvad ja meie […]
Ei aja- ega kultuurilugu ole midagi abstraktset. See kehtib Eesti puhulgi. Sündmustes osalevad inimesed ja inimrühmad (hõimud, kogukonnad, […]
Nii aja- kui ka kultuurilugu osutavad juba oma nimega, et mõlemad on (järel)jutustatud aeg ja kultuur. Jutustus ei […]
Ernst Enno (1875–1934) elust ja loomingust raamatu (“Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno”, 2000) kirjutanud Enno tütretütar […]
Niisuguse pöördumisega algab tuhat kuussada kakskümmend aastat tagasi, 400. aastal pKr ilmunud Püha Augustinuse (354 – 430), mõjukaima […]
Mõistan ja tunnen kaasa, kui paljudel läheb keel sõlme, öeldes “kirjandusteadvus”. “Teadvuse” endaga on asi lihtsam: teadvusel inimene […]
Nii nagu raamatutel on oma saatus, nii on see ka lauludel. Mõned neist jäävad ringlema põlvest põlve. Autoritki […]
Vastu tuult purjetada, kas siis selleks mõeldud spetsiaalse purjede süsteemi abil või pautides ehk siksakke mööda edasi liikudes […]
Taudide kujutamisest eesti kirjanduskultuuris pole esitada vähemalt minu lugemiskogemuse põhjal suurejooneliselt mõjuvat näitestikku. Küll aga omab katk tähelepanuväärset […]
Selle küsimusega lõpeb Jaan Krossi 1988. aastal ilmunud läbinisti autobiograafiline kooliromaan “Wikmani poisid”. Osalt kroonika vormi jäljendav teos, […]
Käed rinnal vaheliti ristis, rüht sirge, selg ehk koguni vibuna veidi tagasi painutatud – kus ma kõigepealt sellises […]
Eesti vaimse kultuuri kaks alustala on piibel ja Fr. R. Kreutzwaldi eepos “Kalevipoeg”. Veelgi laiemalt võttes, mõlemad eepilised […]
Ajalooliselt võib eesti kultuuri pidada keelekeskseks, st eestikeelseks kultuuriks, mis saab alguse suulisest pärimuskultuurist, tõuseb luterliku reformatsiooni käigus […]
On huvitav täheldada, et öeldistest tuletatud nimisõnad “olemine” ja “saamine” asuvad eesti keelesüsteemis käänetena kõrvuti. Kakskümmend aastat (1889–1909) […]
Kolmainsusega (resp Püha Kolmainsus, ka Kolmainus) puutume kokku kõigepealt teoloogilisel pinnal kui jumaluse määratlemisega. On üks ja ainus […]
Eesti esimesed naiskirjanikud on pärit Pärnumaalt ja Pärnust. Neid on kolm. Kõigepealt muidugi rahvusliku ärkamise ühe ikoonina Lydia Jannsen-Koidula […]
Minu põlvkond “seitsekümmend-pluss” ja ehk osa nooremastki seltskonnast mäletab 1973. aastal Noorsooteatris Kaarel Kilveti (1944–2005) lavastatud laulumängu “Oh […]
Seekord võtan jutustada ühe eesti kultuuri tüviteksti kujunemisloo. Tüvitekstiks võib saada mistahes vormis, sõnakunsti, muusikaline, filmi- või kujutava […]
Vana ladina mõttetera ütleb, et raamatutel on oma saatus – habent sua fata libelli. Aga saatus võib olla ka käsikirjadel, […]
Ikka on huvi tuntud, kuidas end ajaloos ja poliitikas suureks räägitakse/kirjutatakse. Selle kirjeldamiseks peab kõigepealt silmas pidama asjaolu, et […]