Kaanon (kr kanōn – mõõdupuu, reegel, eeskiri) kujutab endast kokkulepitud või ka ajas, st traditsioonis kehtestunud/kehtestatud tekstide või toimingute kompendiumi, mida peetakse järgimisväärseks ning sellest tulenevalt rahva kollektiivse teadvuse identiteedi üheks aluskomponendiks.
Mind on inspireerinud, aga ka vaevanud üks Juri Lotmani (1922–1993) fundamentaalne probleem, mille ta sõnastas vaimseks testamendiks jäänud esseede kogumiku “Kultuur ja plahvatus” (vn 1992, ee 2001) esimese teesina: “Igasuguse semiootilise süsteemi puhul on põhiküsimuseks esiteks tema suhe välise, süsteemi piiride taguse maailmaga ning teiseks staatika ja dünaamika vahekord. Viimase küsimuse võiks sõnastada ka nii: kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi?”
Nii võib küsida ka eesti kirjanduse ja laiemalt eesti kultuuri kohta. Üks seletus võiks osutada looduses toimuvale, paljude lülijalgsete, roomajate ja kahepaiksete kestavahetusele ehk kestumisele. Madu jääb maoks, kuigi heidab endalt marrasnaha. See heitmine teenibki kasvamist. Ent kultuuris tähendaks niisugune kestavahetus katkestust või üleminekut ühest kultuurist teise. Sest miski, nagu roomajatel nende marrasnahk, lülijalgsetel kest, jäetakse maha. Maha jäetav on üks nende vormidest, mis sulandub ülejäänud loodusesse.
