Pöördelistel aegadel peetud riigimeeste või vaimsete autoriteetide (klassikuks tunnustatud kirjanikud, Nobeli-preemia laureaadid, usujuhid, kirikupead) kõned toetuvad mitte ainult kõnepidaja enda karismale ja positsioonile – varasematest kõnepidamistest enne raadio, kino- ja telemeedia leiutamist ongi kõnedest üksnes kirjalik jälg –, vaid ka kõnesse võimendusena kaasatud retoorilistele žestidele. Iga kõne on tegu. Taasiseseisvunud Eesti suveräänseks kõnemeistriks presidendina oli kahtlemata Lennart Meri. Asjata ei käibi rahva seas ütlemine: „Lennart rääkis Eesti suureks“.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
Hetkel, mil seda „loodimist“ kirjutan, käib Venemaa täiemahuline vallutussõda Ukrainas. Vene impeerium, mis vahepeal küll seitsekümmend aastat Nõukogude Liidu nime taha varjus, tahab ajalooratast ümber pöörata ja kaotatud maid „emakese Venemaa“ rüppe tagasi koguda. Sellest on saanud apokalüptiline kinnisidee. Impeeriumi vägivaldsest „embusest“ vabanenud rahvad ja riigid on koondunud nüüd Ukraina kõrvale ja seljataha. Ukraina kangelaslikuks liidriks tõusnud president Volodõmõr Zelenskõi on võrrelnud oma maa ja rahva heitlust eluõiguse eest piibelliku Taaveti ja Koljati vahelise võitlusega. “Andke meile ling ja kivi ning me võidame Koljati,“ pöördus ta viimati 19. veebruaril Müncheni julgeolekukonverentsi videokõnes maailma eliiti esindava saalitäie kuulajaskonna poole.
