Selle palvega algab Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) kunsteepos “Kalevipoeg”, ilmunud aastatel 1857–1862. Eepost sissejuhatav rida osutab põhilisele: kõigi, sh eesti kultuuri artefaktide kujunemise-loomise laenulisele olemusele.
Vene impeeriumi tsensuuri tingimustes “maskeeris” eestlaste Lauluisa austava tiitli pälvinud Kreutzwald oma teose rahvapärimuslikuks üleskirjutuseks, lisades alapealkirjale “Eesti rahva eepos. Kogunud ja ümber töötanud Fr. R. Kreutzwald”. Märgakem, et Kreutzwald esitleb siin end teatava vahemehe, mitte aga autorina. Teose ilmumisaegu oli Kreutzwald skeptiline “Kalevipoja” tuleviku suhtes, võttes seda pigem ühe rahva algriimidest ja parallelismidest küllastatud rahvalaulu mälestusmärgina, nagu ta arvas sedagi, et eestlaste kultuurrahvaks saamine eeldaks varem või hiljem keelevahetust, üleminekut koduselt eesti keelelt saksa kõrgkultuuri esindavale keelele.
