Kirjandusteadlane Rein Veidemann hindab Loomingu olemust ja püsivust ajakirja 100. juubelisünnipäeva eel. “Nii ilukirjanduslike tekstide avaldamisel kui ajakirja teise poole publitsistikas ollakse häälestatud kaasaja ühiskondlikule lainele,” märgib Veidemann.
Kui Loomingul täitus aprillis 2013 üheksakümnes sünnipäev, siis intervjueerisin sel puhul toonast ajakirja peatoimetajat, hiljuti elu 70. verstaposti seljataha jätnud kirjanikku ja publitsisti Mihkel Mutti. Mutt peatoimetas ajakirja aastatel 2005–2016. Kuigi mõned varasemate peatoimetajate nimed korduvad (Friedebert Tuglas, Jaan Kärner, Paul Kuusberg), on Mutt Loomingu ajaskaalal viieteistkümnes peatoimetaja. Ja vaat, mida ta vastas minu küsimusele, millisena ta kujutleb Loomingut ajakirja sajandal sünnipäeval: “Suuremaid muutusi ei tule praegu pähe. Kuna meie “menüüs” on ilukirjandusel nii suur osa, siis oleks loomulik, et Looming muutub läbi kirjanduse enda muutumise, seda kajastades. Ajakirja sajandal sünnipäeval unistan tõenäoliselt võimalusest end külmutada lasta, nii et näeks ka kahesajandat” (Postimees, 27. aprill 2013).
Ehtsa kirjaniku vastus, sest unistuseks see jääbki! Aga väljendab täpselt nii Mihkel Muti kui siinkirjutaja suhtumist Loomingusse kui Eesti (kirjandus)kultuuri pidevuse ja püsivuse kandjasse. Seisneb ju Loomingu ainulaadsus selles, et tegemist on kord kuus ilmuva almanahhilaadse väljaandega, mis koondab ühtede kaante vahele siin ja praegu eri žanrides ilmuvaid teoseid (luulet, novelle, romaanikatkendeid, esseid, kirjanduslikke portreid, elu- ja kirjandusloolisi käsitlusi, mälestusi, raamatuarvustusi ja kirjanduselu ülevaateid) ning erinevaid põlvkondi esindavaid autoreid. Lähiümbruses on Looming võrreldav ehk soomlaste Parnassoga, mida muide peatoimetas aastatel 1980–1986 eesti kirjanduse soomendaja ning üks pädevamaid eesti kirjanduse tundjaid, Juhani Salokannel. Nüüdseks on kunagi elitaarne Parnasso taandunud kuus korda aastas ilmuvaks üldloetava ajakirja kujuliseks, Otavamedia kirjastuskontserni väljaandeks. Sarnasust Loomingu ja Parnasso vahel võib aga leida selles, et nii Tuglase 1923. asutatud kui ka soome luuletaja ning kultuurikriitiku Veikko Antero Koskenniemi 1951. aastal asutatud Parnasso lähtusid kahest olulisest põhimõttest: kaasaegsusest ja kirjanduselulisest parlamentarismist.
