…aga elus endas valitseb nii füüsilises kui ka vaimses mõõtkavas piiride rägastik.
Kujundliku paisutusega väljendudes, meie sünd kehastab juhust, olematuse ja oleva vahelise piiri võnget. Olemasollu “heidetuna” kulgeme otsekui sinusoidil. Tõstame pead, näeme ümbrust, oskamata seda veel nimetada. Oi, millist rõõmu kogesime, mina ja mu naine, kui võretatud lapsevoodis nägime oma tütart teise elu kuu keskel esimest korda pead tõstmas. Ju see peab olema nii tähtis muutus (piiriületus!), et sadestuda keeles “kaelakandmise” fraseologismina.
